Keelest ja meelest

Meie rootsikeelses mängukoolis käib üks imelik isa.
Iga kord püüab ta kellegagi kohalolijaist üles võtta teema "kui lollid ja laisad on eestlased". Algul suhtusin asjasse huumoriga, kuid nüüd, mil sellesse korrapärasesse monoloogi on lisandunud fraas, et "venelased on palju toredamad", tunnen üha enam, et tema sõnavõtud on mind häirima hakanud.
Ma ei taipa, kellele ja milleks taolist teemaalgatust vaja on! Fakt, et mina lastega olen tavaliselt mängutoa ainus eestlane, räägiks nagu selle kasuks, et äkki mulle? Samas see, et ma alati kohe, kõne algustaktidest peale end demonstratiivselt mõne teise tegevuse poole pööran, ei näi teda häirivat. Nii et võib- olla on tal hullemgi kavatsus. Äkki üritab ta ühte ja sama korrutades ka teistes sama arvamust kinnistada- nii nagu reklaamipsühholoogiagi ette näeb? Kuid ikkagi- milleks?
"Eestlased ütlevad iga asja peale "ei viitsi"", kuulutas ta viimati võiduka näoga (justkui olnuks äsja sellekohase küsitluse lõpetanud) ühe tagasihoidliku soomerootsi isa poole pöördudes. "Venelased aga hõõruvad innustunult käsi, lausudes rõõmsasti "davai, teeme ära!"" Soomerootsi isa heitis minu poole kõhkleva pilgu, pomises kohmetult naeratades midagi "thjah´i" ja "näh´i" vahepealset (see on häälitsus, mis tuleb tavaliselt siis, kui ei osata kuidagi reageerida) ning tegi tütrele ettepaneku pissile minna. Rootsi isa aga ei lasknud end sugugi häirida, ta julgustav naeratus ja tualetti järeleviipav liigutus lubasid hiljem teemat jätkata.  
Eriti tunduvad seda isasrootslast häirivat eesti mehed. "Ma ei saa neist üldse aru! Kuidas naised sellistega ometi abielluvad?", küsib ta ikka ja jälle kaeblikul toonil. Mis nimelt talle eesti mehe juures kõige häirivam tundub, jääb siiani paraku segaseks, kuigi ma selle koha peal alati kõrvu püüan kikitada. (Khmm, mul ju kah eesti mees... saaks äkki infot, mis kole häda seda tõugu siis pureb, et ta Rootsi kuninga alama silmis lausa abiellumisvääritu paistab.)
Kord pöördus too isa näpuga vibutades ühe venelanna poole, kelle abikaasa on samuti rootslane ning lapsed mängukoolis isa keelt ja kultuuri õpimas käivad. "Sina peaksid rootsi keele kiiresti selgeks saama. Venelased on andekad."
Ja siis tuli pärl! "Näiteks eesti venelased oskavad kõik inglise keelt, aga eestlased üldse mitte!"
Tundsin, kuidas mu käsi ralliautot, mida parasjagu laste rõõmuks põrandal veeretasin, üha kõvemini pigistada püüdis. Ilmselt oli see alateadvuses haaranud ütlejal kõrist!
Eesti keeles nimetatakse sellist asja üldistamiseks. Generalisering, låter det på svenska. Üldistamine on vastik. Ebaõiglane! Vale!
Kahjuks ei ole mu rootsi keel ei ole nii rikas, et kõiki kõnealuse papa väljaöeldud mõtteteri ühe jutiga upakile lükata. Keelebarjääri tõttu kusagile poole peale toppama jääda pole aga minu stiil. Kui juba, siis peaks võitlus (loe: väitlus) kestma viimse veretilgani!
Kuniks see võimalik ei ole...
... räägin veel ühe loo.
Pühapäeval oli kiriku kohvilauas üks vanemapoolne soomerootsi paar. (Nende rootsi keel oli nii võimsa soome aktsendiga, et mõtlesin pärast tükk aega, et vestlesingi nendega soome keeles!) Sel paaril oli suur mure. Nad nimelt leidsid, et eestlased ahistavad venelasi. Miks, küsisid nad, peavad vene lapsed hakkama eesti keeles õppima? Miks, tundsid nad veel huvi, pole Eestis kakskeelsust, nagu neil Soomes?
On olemas kaks eri mõistet- keelsus ja meelsus, hakkas mu sõber P. (rahvuselt rootslane) ajal, mil mina veel mõttes sõnu ritta seadsin, innukalt selgitama. Tõsi, alustama peaks meelsusest. Kuniks venelased õpivad oma õpikutest oma ajalugu, mis salgab julmalt maha kõik selle, mille tõttu eestased neid kunagi "vabastajateks" pidama ei hakka, pole eriti oluline, mis keeles nad seda teevad. Kehalise kasvatuse õpetaja purssimine "tjana mjangime jalgpalli", ei muuda meelsuses midagi. Niisiis tuleb tunnistada, et alustatud on tõepoolest valest otsast- ja kahekümne aasta jooksul pole sellest aru saadud!
Kuid Soome kakskeelsusega pole siinses olukorras mingit seost, saage aru!
Tädi ja onu ei saanud aru. Nende jaoks taandus kõik siiski ainult keelele. Ja loomu(a)likele instinktidele- nad vahtisid virila ilmega liual lebavaid võileibu, kindlasti tahtnuks kumbki veel ühe võtta, kuid kuna seda ei olnud viisakas teha, kuni P. meie maa muukeelsete meelsusprobleemi lahti seletab, mis neid tegelikult üldse ei huvitanud, ohkasid nad pikema pausi tekkides ühest suust, pobisesid midagi seosetut a´la "see on raske probleem", ringutasid- ja lahkusid.
Lollakad, tahtnuks ma järele hõigata. Kuid siis lasin jõuetult käed rippu.
Mõistsin korraga, et see paar pole ainus omasugune. Inimesed ei viitsi, ei vaevugi mõistma. Usutakse, mida kirjutavad ajalehed, mida räägib telekas. Nii on mugav. Ja mõttetu.
 
Andestada?
Jah, miks mitte. Tänane põlvkond pole ju oma siia sündimises kuidagi süüdi. Intelligentse inimese puhul ei mängi rahvus mingit rolli. Räägin heameelega vene inimesega vene keeles- see on ju mulle heaks keelepraktikaks! Selles osas pole mingit probleemi.
Aga unustada? Käega lüüa, et las nad siis olla oma ajalooga?
Seda mitte. Ah miks?
Minu puhul mu vanaisa mäletuse pärast. Tema pärast, kes alati vintis peaga "Üks kask meil kasvas õues" laulis- ning poole pealt nutma hakkas. Kas praegu kujutaks keegi end ette kodunt väljatõstetuna? Kes ikka ja jälle oma Pärnu vangilaagrist põgenemise lugu jutustas- ja alati ühe koha peal pooleli jäi, käega viskas ning vaikides kaugusse vaatas. Kes metsavennana mu vanaemaga kurameerimas käis ning ühel päeval pukrisse tagasi pöördudes kõik kaaslased surnuks tulistatuna leidis. Kes seisis keldris silm silma vastu läbiotsijaga, kes selmet teda otsemaid maha lasta, üles minnes teatas, et "seal pole kedagi". Sekundid surmaga silmitsi. Palju valu, ahastust, pisaraid.
Ma ei unusta seda kunagi.

Keelsuses pole asi. On meelsuses. Mind võttis lausa tummaks eelmises mängukooli tunnis ühe rootsi ema esmapilgul süütuna näiv küsimus "kas täna saite ilusti üles?"- meil nimelt on tihti probleeme õigeks ajaks kohalejõudmisega, lapsed armastavad hommikuti pikalt magada.
"Meil, rootslastel, on tavaks vara ärgata", lisas ta kelmikalt silma pilgutades.
Siis ma taipasin!
Ahhaa, sealtpoolt puhub siis tuul...
Ja see tõepoolest mõjub!
"Kõik eestlased on laisad...", kostis otsekui kinnituseks tagaruumist tuttav reibas tervitus.