Kolmapäev, 12. märts 2014

Paastuaeg

Tänasest tuhkapäevast algab paastuaeg.

Tuhkapäev sümboliseerib kahetsust, puhastumist ja kurja eemaletõrjumist. See on liikuv püha, paiknedes kolmapäeval, 47 päeva enne ülestõusmispühi- et pühapäevi paastuaega ei arvestata, saame sel viisil kannatusajaks kokku 40 päeva. Algse katoliku kiriku kombestiku kohaselt puistati  patukahetsejatele pähe eelnenud aasta palmipuudepühal põletatud palmide tuhka või tehti õliga segatud tuhaga otsaette ristimärk. 

Ka minul algas paast, sest iga-aastast inventuuri vajavad nii keha kui hing.
Väljaspoole nägemine on meil kaunis terav, kas pole? Näeme huku äärel maailma, sõjajalal rahvaid, viletsuses kodumaad, petistest valitsejaid ja juhmi rahvast. Distantsi pealt päris turvaline vaadata ja pead vangutada. Saada lohutust teadmisest, et minust ei sõltu ju midagi. Hea, kui enesegi probleemidega toime tuleb...
Aga kuidas on lood sisekaemusega? Seda ei saa paraku eemalt praktiseerida. Tuleb minna päris lähedale. Ohtlikult iseenesesse. Päris sügavale sisse. Üsna kaugele tavapärasest mugavustsoonist.

Ehk ajaski veidike rännata. Mõelda, kuidas oli siis. Kuidas oli seal. Need kaks pilti- tänane ja toonane- haakuvad minu meelest päris kenasti. Tee, tõde ja elu olid siis ja on ka tänapäeval oma lihtsuses suhteliselt raskestileitavad valikud. Eriti, kui tavapärases müranivoos peavooluga usinasti kaasa ujuda. 

Rahu ja vaikust!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar