Alles nüüd on mu suusatamisel vigasaanud jalg piisavalt terve, et saame Jaaniga taas peaaegu endise tempoga kõnniringidel käia. Kui samm liiga kiireks läheb, tekib vigastatud kohas tuimus, mis lihtsalt ei lase enam nii kiiresti astuda. Eks siis kõnnime aeglasemalt, muud polegi. Aga mõelda vaid, kui kaua ikkagi säärasest vigastusest paranemine kestab!
Eile mässasime aias. Võtsime algatuseks kuuri ette. Seejärel sahvri ehk meie keeles “külma ruumi”. Saime autotäie kraami, millega otsemaid prügimäele sõitsin. Teate, ma ei kannata silmaotsaski seismajäänud romu! Õnneks on Jaan arusaaja ja ei teinud mulle äraviskamises mingeid takistusi - kui ühed rohelised torud välja arvata (mida võibolla läheb kuskil vaja). No vaatame, kui need aasta-paari pärast samas kohas seisavad, on tee teada.
Täna sattusime taas sellele kohale, kus esimest korda kahlasime koos sõbrannaga koroona ajal. Otsisime tookord pingsalt, kuskohas täpselt Pääsküla jõgi Vääna jõkke suubub ja sellega üheks saab. Et aga jõekallas oli kuus aastat tagasi võpsikusse kasvanud, võisime seda ainult aimata. Täna aga, palun väga, oli too vaatepilt täiesti avatud! Ühelt poolt tulev vulisedes laiem Vääna jõgi, teiselt kitsam Pääsküla oma, et oma teekonda üheskoos Vääna jõe nime all mere poole jätkata. Vahva!
Metsaalune valendas ülastest, aga meie saime kraavikallastelt korjata veel veidi paiselehe õisi. Lastega peredel peaks paiselehe õis lausa kohustuslik korjelill olema! Möödunud nädalal tegi paiselehe õite tee Otto köhaga lausa imet!
 |
| Ühinevad jõed, tagumine meie kodune Pääsküla jõgi |
Huvitav on see, et kui tüdrukutel ja on praegu vaheaeg, siis Karl Johann käib koolis ja puhkab järgmisel nädalal. Miks see nii on, ei tea! Meil Jaaniga oli nädalavahetusel tohutult tööd, aga nüüd mõni päev puhkust ja ülehomsest taas ühiseid ülesastumisi. Koos on kena kulgeda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar