Koorikonkurss

 

Ei mingit mañanat!

Ütleme, et kui inimesel on mõni nõrk külg, võib ta selle varjamiseks või sellest välja kasvamiseks “vindi üle keerata” ja hoopis kentsakam näida, kui oma senise “puudega”.

Seda asja kogesime täna hispaanlaste puhul seoses nende nõrga koha, ajatajuga. Vaesed mañana-vennad olid end nii ülikoletäpseks timminud, et asi oli teistpidi täiesti ajuvaba.

Akustika proov pidi kestma täpselt kümme minutit. Olime piisava ajavaruga kohal. Üks hispaania koor, kes pidi akustikat proovima enne meid, polnud ilmselt veel hotellist tulemagi hakanud. Nad ei teadnud, et nende rahvuskaaslastest konkursikorraldajad on läbinud taassünni täpsuse alal. Nende, nagu meiegi meelest on hispaanlased alati olnud “aega on” tüübid. 

Ühesõnaga, meid talutati enne neid kirikusse ja sätiti kohtadele. Ja siis pandi stopper käima! Kui olime veidi laulnud (mina klaveril), tuli üks korraldustoimkonna onu ja lehvitas me poole mingit paberit, nii et dirigendil ehmatusest sassi läks. Paberile oli kirjutatud “veel 5 minutit”. 

Kogusime end kiirelt ja kui järgmine paber “viimane minut” läbi onu käte meie peade kohale ilmus, me vähemalt segamini ei läinud. Pidime ainult kiirelt kirikust lahkuma. Aga see selleks. 

Enne konkurssi oli lahti laulmine. Koorid peavad ikka enne esinemist hääled lahti laulma, et esitatavad teosed kaunilt kokku kõlaksid. Nii meiegi. Lahti laulmiseks anti meile aega- tervelt 15 minutit! Ainult, et lahtilaulmise koht oli nelja minuti jalgsikõnni kaugusel esinemiskohast. Meid turvas teel sinna kaks noort kutti, kes teenisid ilmselt taskuraha. Pidime neile vastuvaidlemata järgnema, algul dirigendiga kahekesi, et vaadata, kas ses ruumis on ka klaver, ja hiljem kogu kooriga. 

Kui see ruum oleks kõikide konkureerivate kooride lahtilaulmispaik, oleks järgnev arusaadav. Aga see ruum oli kogu aeg vaba, ainult et meie ei tohtinud sinna ilma nende noorte turvajateta minna. Ja niikui me sinna läksime, pandi meile ka häälte lahtilaulmise aja piiramiseks stopper käima, mis tähendab, et me ei tohtinud oma hääli kellestki rohkem lahti laulda. Kui viis minutit oli aja lõpuni, kerkis me silme ette tuttav paber. Ja kui viimane minut sai läbi, ei tohtinud me enam kauem seal ruumis olla. 

Nii käisimegi katedraalist harjutuskohta nagu loomakari talitaja sabas ja meie hääleharjutused olid 15 minutiga limiteeritud. Huvitav, mis küll oleks juhtunud, kui oleksime 20 minutit hääli lahti laulnud? 

Igatahes on mul korraldajatele veel ettepanekuid: järgmisel korral võiks näiteks kaaluda käeraudade kasutamist, kui lauljaid eri harjutusruumidesse juhatatakse. Mine tea, mõni põgeneb ehk enne esinemist õigelt teelt ära! Valib vale, valvamata raja! Või teeb muu sarnase kuriteo! 

Võiks mõelda ka elektrišokile, kui peale proovi harjutusruumi kohmitsema jäädakse. 

Ja siisvõiks mõelda stopperi kasutamisele juba lennujaamast alates- et Hispaania pinnal poleks mingit ebavõrdsust. 

Kaeban siinkohal, et meie näiteks harjutasime konkursi eelsetel päevadel hommikuti hotelli fuajees. Kad teistel kooridel oli ikka sama võimalus? Või sai äkki teiste hotellide fuajeedes viisteist minutit vähem harjutada? Või ei saanud üldse, oh õudust? Nuhk lennujaamast sappa, ütlen ma!

Niisiis, Hispaania pinnal olgu kõik ülitäpne! Mañana-aeg olgu möödanik! 

Õnneks läks muidu hästi.