Kolmikutest

Ah et kuidas kolmikutel läheb? Ah et see blogi oligi esmalt kirjeldamaks elu peres, kus kasvavad kolmikud? Jah, tõsi! Kui nad olid nooremad, oli neist muidugi hoopis rohkem kirjutada, kuid räägin heameelega ka sellest, kuidas neil nüüd, 17-aastastena läheb!

Mu kirjutamine on hetkel üpris keerukas, sest olgugi, et taandusin magamistuppa, ei õnnestu mul kuidagi leida rahu. Loviisa, kolmik number üks harjutab nimelt parasjagu all elutoas kõigest hingest Chopini leinamarssi! Teate küll, seda sonaadi nr 2 b-moll teist osa. 

Sedasama, mida vased (ehk vask-puhkpillid) alati riiklikel matustel vene sõdurite jalaheitmise taustaks puhusid, kui nõukogude liidu riigijuhid ridamisi hinge olid heitnud ja neid Punasel väljakul maeti. Imeilus lugu, aga nüüd seostub ikka esmalt sellega…  

Ei, Loviisa ei õpi klaverit. Või noh, õpib, nagu kuulda on, aga mitte õpetaja, vaid mingi äpi abil. Mina ei tea, kust tal selle leinamarsi mõte tuli. Andsin selle talle noodina oma matuse-mapist, kui ta küsis. Mina olen seda oma 30-aastase organisti staažiga esitanud vaid ühel matusel. Aga olemas ta mul on. Nii palju sellest.

Oi, neil läheb hästi! Või kuidas peabki minema verinoortel, aga juba üsna suurtel, kes haaravad elult jooksujalu, mis tollel pakkuda ja tunduvad seejuures õnnelikud. 

Neil kõikidel on kena sõprade ring, kes on ka meie juurde oodatud ja see on minu meelest ääretult oluline. Noorel peab olema oma elu, omad jutud ja käigud, aga nad peaksid suutma suhestuda ka vanema põlvkonnaga. Seda minu omad teevad. 

Muidugi on nad kõik pisut lohakad ja tulevad vahel jube hilja koju. Aga teate, kui noored on rõõmsad ja elujõulised ning janunevad elu poolt pakutava, nende vanuses siis seltsielu järele, on asi korras! Vaimne tervis on tänapäeval väga fookuses, eluterved pere- ja sõprussuhted peaksid selle garanteerima. 

Aga nüüd kõikidest eraldi - Loviisa on nimelt all klaverdamise lõpetanud. Tema on mul kõige mässumeelsem, on osav väitleja ja vaidleja. Tuleb tõdeda, et just tema meenutab mulle kõige rohkem mind ennast selles vanuses. Ajagraafik on tal kohati pilla-palla, spontaansust pisut palju, eesmärgid kõrged, süsteemsust vähe, loomupärast andekust kuhjaga. Kuna hinded on tal väga head, lasen tal põruda, kus annab ja piiran seal, kus peab. Liiga palju ei sekku, aga võtan vanemliku vastutuse, kui mu “kõiketeadja” liiga lennukaks läheb. Igas valdkonnas tiivad veel täielikult ei kanna. Noh, näiteks finatsilises :) Korraarmastusega on ka nagu on. Samas tean, et Loviisa väljub igast olukorrast võitjana. Ja ta on inglise keeles vapustavalt hea! Armastan Loviisat väga!

Mu habras ja õrn Lisann on nagu päikesekiir! Ta on rõõmus, empaatiline, vastutulelik, naerusuine. Tema küsib alati “ja kuidas sinul päev läks?” ning tõttab vajadusel esimesena appi, kus häda näeb laita. Lisann viibib meeleldi meie, täiskasvanute seltskonnas ja arutab meeleldi ilma-asju. Ta on neist kolmest kõige täiskasvanulikum ja seda ainult heas mõttes. Ta on ka võõraste või kūlalistega ääretult viisakas ja tähelepanelik ja olen saanud Lisanni kohta palju imetlevaid kiidusõnu. See, kui ütlen, et Lisann on lihtne laps, ei tähenda, et ta oleks lükata-tõmmata. Vajadusel oskab ta end väga hästi maksma panna! Koolis on Lisannil ainult viied. Kui hästi ja kindlalt ta näitleb ja deklameerib! Jube hea esineja! Ja toredaid sõpru on tal ka palju! Lisanniga võib vabalt “luurele minna”, tema juba alt ei vea! Armastan oma Lisanni väga!

Karl Johanniga tuleb mul endal tugevat kontakti hoida, sest poiss-lapsena ajab ta rohkem omi asju, kui tüdrukud - käib jõusaalis, mängib padelit, suhtleb sõpradega. Või toimetab lihtsalt oma toas. Kui aga ise teemad üles võtta, tuleb ta rõõmsasti kaasa.  Koolivahetus mõjus Karl Johannile hästi - üha enam näen teda õppimas ja see teeb rõõmu! Hinded on tal head ja tuju tavaliselt samuti. Karl Johann on enesekindel ja seltsiv noormees. Ka uues koolis on tal mitmeid uusi sõpru. Pluss vanad. Ahjaa, Karl Johann õpib ju nüüd klaverit! See huvi tuli ka tal enesel - ja mis on minul selle vastu! Karl Johann tuleb meelsasti meiega kontsertidele ja teatrisse, kutsu ainult! Ta on meie pere “riiklik lepitaja”, kes ei taha mingeid tülisid ja tahab kõik põlvkondade vahelised ebakõlad kiiresti lahendada. Mulle meeldib Karl Johanni chill olek. Ja ärivaist. Armastan teda väga!

Vaat nii on lood siinpool sood. Mahume kõik ilusti ja (peaaegu) sõbralikult oma kodukesse, kas kõik koos alumisele korrusele või üleval igaüks oma tuppa. Kõigil on piisavalt ruumi. Pühapäeviti teeme koos sauna. Nii tihti, kui võimalik, püüame üheskoos süüa. Tõsi, korra osas pean olema keskmisest väheke nõudlikum, aga lohutan, et see on neil ealine iseärasus. Ka Jaan püüab selle “nüansiga” rahulikult toime tulla. Vahel musitseerime koos. Arutame maailma asju, tulevikuplaane. Mul on ikka üks vahva trio!