Reede, 13. november 2015

Ägajad

Just nüüd, kui käes on jälle aeg, mil enam päris valgeks ei lähegi ning madalatelt pilvedelt allavalguv hallikasvalge udu hommikuti lausa juuksejuurtele hingama ulatub, tahaksin kõigile ägajatele demonstratiivse irooniaga "ha-ha-haa!" öelda.
Ah et sa oled sellest pimedusest tüdinud? Ah et sa lihtsalt ei suuda enam? Ah et tahaksid kohe soojale maale?
Kui ebaoriginaalne!
Parem vaatle raagus puid- kaskedel on mõned üksikud kollakat tooni hoida püüdvad leheräätsakad alumistele okstele pidama jäänud, servad niiskusetilkadest tulvil. Kauaks seda nalja ei jätku! Tamm puistas oma tugevatest helepruunidest lehtedest enamiku küll juba ammu alla, mõnest läbivettinust hoiab aga millegipärast siiski kümne küünega kinni. Kellele seda komejanti vaja? Mänd, va igihaljas, on murukamara teineteise külge kleepunud okkaid täis pudistanud, jäljendades ise oma taevastes kõrguses majesteetlikku ilmet. Läbi nähtud! Laske oma lehed ja okkad lõplikult alla ning olge raagus, kurvad ja koledad!
Sama on inimestega. Ägavad- aga milleks? Mine ja nuta üks peatäis, kui vaja on! Ole mõni päev südamerahuga paistes ja pundunud! Minagi nutan novembris mõnuga, lihtsalt see igaviku tunne kriibib nii hirmsasti hinge, olles samas üüratult inspireeriv...
Lihtsalt- ära ütle, et ilm on süüdi! Et aastaaeg ei sobi!
Muidu oled nagu mina veebruaris. Oeh, ma ei taha mõeldagi... ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar