Esmaspäev, 19. oktoober 2015

Lugu

Kas olete kunagi proovinud oma elu jutustada nagu lugu? See algaks teie sünniga- nii nagu teile sellest on räägitud. Järgneksid lapsepõlvemälestused, seigad, mis kirkamalt meeles, inimesed, kes kelle mõju ehk tänagi avaldub, väärtushinnangud, vanemate ning vanavanemate pärand, kallid paigad.
Järgmises alalõigus mõelge kooli ja sõprade peale. Viige mõtted ka õpetajatele. Tunnetage toonaseid tundeid ja lõhnu. Käige läbi koridoride ja klassiruumide. Mõelge, mis teid sel ajal enim kõnetas. Mis põhjustas valu ja meelehärmi.
Nüüd liikuge teismeikka ja vaadake julgelt otsa oma toonastele tunnetele. Protestivaimule, esimesele armumisele, enesehinnangule, kodusele toetusele- või ehk konfliktidele?
Täiskasvanuiga vaadelge nii isikliku elu kui karjääri tasapinnalt. Kuidas on läinud? Millised lootused on täitunud, millised luhtunud? Mida peate suurimaks saavutuseks, millest pigem ei kõneleks? Millised nüanssid mõjutavad teie abielu või selle purunemist? Jutustage ausalt, ärge häbenege oma tundeid, reaktsioone. Kui jõuate tänapäeva, siis mõelge, kas see peatükk, millele tänane õhtu punkti vajutab, on saanud õnneliku lõpu? Või on see ehk alles poolel teel õnne poole? Peaasi teie loos on see, et ükski peatükk ei muutuks painajaks, katastroofiks või lõputa õuduseks. Aastatepikkused lahendamata probleemid ei ole naljaasi- ei jutustajale ega kuulajale. Tehke parem oma elust muinasjutt! Muinasjuttudes on küll rohkelt kriise, hirmsaid seiku ja valesid valikuid. Aga muinasjutt ei muutu kuulajale tüütuks ning see lõppeb alati õnnelikult.
Kas olete jutustamiseks valmis?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar