Neljapäev, 19. november 2015

Ihust ja hingest

Eesti meditsiin on selles mõttes hästi imelik, et tegeletakse ainult kehakeskse raviga. Sümptomite tekkimisel ei arvestata absoluutselt patsiendi psüühilist seisundit antud eluhetkel, tema toimetulekuressursse, tugivõrgustikku- ühesõnaga inimese hingeelu on täielikult teisejärguline. Keha on nagu konteiner, mis tuleb kiiresti ravimeid täis toppida ning seejärel haiguse taandumist oodata. Aga haigus ei ole ju vaid kehas!
Huvitav, et haigla hingehoid, (kogemus)nõustamine, perenõustamine ja muud teraapiad- ühesõnaga kõik, mis inimese hingevalu tuumani ja sealt ehk ka ihuhädade tõeliste põhjusteni võiksid jõuda, tunduvad enamikule arstidest kui punane rätik härjale. Ometi teavad ju kodumaisedki tohtrid, et hinge ja keha koosravimine toob märgatavalt kiirema ning tulemuslikuma paranemise. 
On igati loogiline, et kui näiteks lapsel esinevad haigussümptomid, võiks huvi tunda ka selle üle, mis parasjagu toimub tema elus, tema perekonnas. Kogelemine ei ole vaid logopeedi ja öine allapissimine perearsti valdkond. Ka allergia ja astma ohjamine ei pruugi olla vaid pulmonoloogi pädevuses. Lapsed kannavad tihtilugu uskumatult raskeid koormaid. Pole ju mingi ime, et nende keha kõneleb, kui nad veel ise ei mõista!
Miks ei taheta teha koostööd? Keegi ei võta ju ära teise leiba! Praegu on olukord, et terapeudi, hingehoidja või nõustaja juurde pöörduvad vaid teadlikud- ja muidugi need, kel on raha, et maksta. Vaid TÜ Kliinikumi mõned osakonnad on mõistnud hingehoiuteraapia vajalikkust. Enamuse kehad jäävad aga ravimikonteineriteks ning nende hingega ei tegele mitte keegi.
Kahju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar