Teisipäev, 20. oktoober 2015

Küünal

Vaatasin täna pikalt küünlaleeki. See pidavat rahustama. Mul on seljataga kaks pikka teraapia-õpingu päeva, kuhjaga eneseanalüüse, omi ja võõraid mõtteid, naeru ja pisaraid.
Küünlaleek hüppab. Vari ta külgedel tantsiskleb kaasa. Asetan kumerad peopesad ümber tulekuma. Leek annab pihkudele soojust ja taltub hetkeks. Siis aga jätkab uue hooga, ehk ägedamaltki kui enne. Mu silmad ei leia võbelevas leegis rahu. Hakkan temaga mõttes tõrelema. Mis hüppamine see siin täna olgu!
Leek tõmbub häbenedes vähemaks. Ta surub end tihedalt vastu tahti. Sinine värv leegi alaosas suureneb. Kollane jääb järjest kahvatumaks. Lõpuks ongi ainult tilluke sinine. Ning siis leek kustub. Säde tahi otsas saadab lae poole kitsa hallika vine. Siis kustub seegi. Järelejäänud küünlarasv hangub aeglaselt valgeks kõvaks massiks.
Vajutan küünla hõbedase kesta aeglaselt lapikuks.
Tunnen, et mul on selleks praegu täielik õigus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar