Küüned

Ilusad küüned jäävad mulle lihtsalt silma!
Need ei tohi olla liiga pikad ja kaardus nagu kullil. Siis on kõik läbi.
Neis peab olema säilinud naiselikkus ja stiilitunnetus. Aga ometi peavad nad oma veatuses olema õige pisut väljakutsuvad. Just sellised, et kui pilk peale jääb, ütled tahtmatult "wow!" Sest see on ju kunst, kogu oma maises säras! Kaduv, sest kantud kõige toimekamatele kehast, sõrmedele. Välistab vardad või nõudepesu. Ah, kuidas ma kadetsen...
Nojah, ja kui küünekandja märkab mu imetlusest pärani silmi, teeb ta muidugi näo, et see pole üldse midagi erilist. Näiteks annab nende iludustega isegi kampsunit kinni nööpida, mida ta nii möödaminnes tegema hakkabki. Aga seda ma enam ei vaata. Vaatan oma äranuditud pillimängijaküüsi ning mõtlen, et kui õige pisut kasvatada, äkki saaks üheks päevakesekski lubada, ajal, mil lapsed on... noh, maal! Käiksin kogu päeva mööda linna ringi, käed enda ees randmetest ripakil. Vahepeal nööbiksin mantlit ja kohendaksin soengut. Mul oleksid piduliku päeva puhul lokid.
Muidugi jääb see kentsakas mõte üsna pea sinnapaika. Kolm millimeetritki on liig!
Kuni järgmise "wow"-ni.