Esmaspäev, 14. september 2015

Eriline päev

Kas te teate, kui eriline päev oli möödunud teisipäev?

Mina teadsin sellest päevast juba siis, kui ühel lõpmata külmal jaanuarikuu pärastlõunal punast kolmikutevankrit kõigutasin ja seda kõike elavalt ette kujutasin. Aeg näis tol uudsust ja segadust täis talvekuul venivat nii tohutult aeglaselt! Hulluksminemise tunne külastas regulaarselt vähemalt korra päevas. Hirm tundmatuse ees tahtis hinge seest süüa. Kolm imetillukest habrast olevust, lutid suus, vankris magamas ning mina, maailma kõige abitum emmeke, mängimas järgneva mõttega, mis veidikenegi aitas ja lohutas:
Sealt nad ühel päeval lähevad. Loviisa kõige ees- ta on korralik ja kohustundlik. "Tulge nüüd!", hüüab ta korralekutsuva häälega tagalonkivatele õele ja vennale. Lisann lisab kuulekalt kõnnakule hoogu, Johann on aga otsustanud kõik teele sattunud kivikesed varbaotsaga teeäärsesse kraavikesse tonksata, mis on mõistagi aeganõudev tegvus. Muidugi on ta soovi korral paari hüppega õdedel järel. Aga... kes ütles, et just seda peaks soovima?

Nüüd see siis juhtuski. Kiiremini kui osanuks eales kujutleda! Ranitsad seljas läksid nad tükk maad eespool mind- ei, mitte veel päris kooli, aga eelkooli küll. Muide, see toimus täpselt nii nagu tol pakaselisel jaanuaripäeval ette olin kujutanud! Ainult tunne oli nüüd hoopiski teine. Pisar tahtis vägisi silma tulla. Aja kulg tundus pigem liig kiire poole kreenis. Jah, sealt nad tõttasid, Loviisa ees, teised järgi, endapikkused gladioolid higistes pihkudes. Suured ja ometi väikesed. Minu väikesed päikesed!

3 kommentaari:

  1. Jõudu ja jaksu harjumisel! Saategi enne ettekujutuse, kui nn päris kool lahti läheb :) Mina võin oma kogemusest öelda, et poleks arvanud, et kaksikute kooli minekuga selline trall lahti läheb. Ometi läksid ju kooli 3. ja 4. laps. Igatahes pole ma siiani end nö rutiini saanud, õhtuks olen täiesti laip. Ometi ei saa ma öelda, et õppida oleks. Hoopis muid tegemisi nendega, küsimustele vastamisi ja lugemutuid kordi üle kordamist, mis ja kuidas... Vaikselt loodan, et see on mööduv nähe ja ma pole enam varsti nii läbi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jõudu! Küllap läheb ajapikku ikka kergemaks! Ei tea, mis seisus ma ise aasta pärast olen... :)

      Kustuta
    2. No just, sul neid kolm!
      Mul on üks tuulepea ja teine vägagi kohusetundlik, üks täiendab teist. Aga hetkel see möll on kuidagi vägagi tempokas, mõtlen meie õhtuid. Aga elu on huvitav, läkski vahepeal kuidagi vaikseks, rahulikuks ja igavaks :P

      Kustuta