Teooria ja praktika 1

Ma olen paljudes valdkondades hästi tugev. Teoorias.
Praktikas olen ilmselt valdava enamuse tasemel. Keskmine. Kahjuks.
Minu hea omadus on kompetentse näo tegemise oskus ning keskmisest kõrgem vestluskunsti valdamine, mistõttu näin ehk olukordi kontrolli all hoidva naisena. Kuid ärge laske end näilisusest eksitada!
Omaette olles läheb mul tihtilugu kõik untsu. Iseendaga valusalt silmitsi seistes pole ju maskikandmisest kasu!
Võtame näiteks lastekasvatuse. Olen teoorias ülitugev. Mul on suhteliselt kindlad põhimõtted, suudan analüüsida oma käitumismustreid, nende mõju lastele ning üldjoontes ka libastumisest hoiduda, mis teeb meie kodust loodetavasti kasvamiseks päris turvalise paiga. Ometi on hetki, mil olen ülimalt haavatav ja see kõik ei kehti. Sest ma lihtsalt ei suuda olukorda ohjata. Üks tavapärasest ämbri- situatsioonidest leiab aset noil õhtuil, mil tunnen end eriti kurnatuna, kuid triol tundub sest kõigest päris savi olevat. Loomulikult leian praegu sellest kirjutades, et neil peabki minu madalseisudest ükskõik olema- on igati ootuspärane, et laps oma loomulikku olemust ema tujudest lähtuvalt ei kujunda. Aga neil läbikukkunud õhtuil ei suuda ma sedasi mõelda. Kui keegi ikka juba kolmandat korda jalgade padinal mängutuppa jookseb, et "midagi olulist voodisse tuua"', teine kõhutühjusest härdaid sõnu poetab (mis sest et õhtusöök vaid poole tunni tagune) ning kolmas unetuse ning seoses sellega minu iganenud unepoliitika üle jaurab, lööb see minu, kes ma laste magamajäämist olulise ülepinge-leevendusena taga olen igatsenud, et oma narmendavad mina-riismed taaskord tolmustest nurgatagustest üles koukida (milleks mul on ju kord ööpäevas siiski tuline õigus, või mis?), jalust nõrgaks ja vaimust pimedaks. Meil on kokkulepe, et kaks korda keelan vaiksel häälel, kolmandal aga võin hakata riidlema, sest "ka emmel on närvid". Aga kui nad tavaliselt seda va kolmandat väldivad, siis õhtuti on neil sellestki savi, tsirkus näib jätkuvat varaste koidutundideni ning juba ma leiangi end taaskord ennastunustavalt röögatamas- et hiljem salamisi unenohinas põnnide kriimulisi põski paitada ning taaskord andeksandmist lunida...
Eile oli Loviisal kehv õhtu- uni lihtsalt ei tulnud, tee mis tahad! Mina aga tahtsin hirmsasti harjutada. Muidugi lõppes asi riiuga. Aga kui ma veidi hiljem oma endast väljamineku pärast vabandust palusin, vaatas tüdruk mulle suurisilmi otsa (sest loomulikult ei jäänud ta riidlemise peale kiiremini magama!), öeldes:"Muidugi võid sa vahel vihastada. Sa oled ju ka kõigest inimene!"
Küll ma sooviks, et see "lihtsalt inimene" suudaks jääda vähemalt emarollis tahaplaanile. Hääle tõstmine ei muuda kuigi oluliselt ta pisut hambutut olemust...