Niisama

Olen oktoobri algusest detsembri lõpuni oma mõlemal töökohal tegutsemas üksinda, kuna mu kolleeg suundus täiendõppele Saksamaale. See on päris huvitav väljakutse ja kuigi ühe oreli taga on vaat et poolteist koormust, teise taga mööndustega pool, lisaks teraapiaõpingud, mis sel aastal, tõsi, leiavad aset Tallinnas, ei oska ma hetkel muretseda.
Lastega klapivad me päevaplaanid üllatavalt hästi ning kuna nende koolieeliku-maailm on hetkel niivõrd täis avastamisrõõmu, mängulusti, uudishimu ning tegutsemistahet, hakkavad nad tasapisi mu seelikusabast lahti pudenema, kogedes üllatusega, et ema jääb emaks ka pideva pai ja patsutuseta. Milline rõõm on keset mängutralli kogu sõprade pundiga koduuksest sisse tormata, laualt mõni juustu või moosiga pannkook haarata, rasvase käega "tsau" vibutada ja huilgega põõsastikku kaduda!
Teate, ma tahaks vahel samamoodi vuhiseda! Ainult et ma tõuseksin kohe päris lendu. Liugleksin sügiseselt kirju Eestimaa kohal. Vaatleksin oma peegelpilti veesilmade kohal. Punuksin juustesse punastest vahtralehtedest pärja. Kiikaksin tühjaksjäänud kurepesadesse. Liugleksin mööda inimtühju randu. Rulluksin tormise mere vahustes voogudes. Sik-sakitaksin ühes jõesängidega. Peatuksin mahajäetud kirikute varemeil. Luusiksin läbi Lõuna-Eesti. Tõuseksin kerge hüppega Munamäe tippu. Hüüaksin sealt, kuis kopsud võtavad. Mu hääl kanduks Peipsi veerele ja Narva taha, kaiguks üle Soome lahe kuni Noarootsi poolsaare ning Hiiu- Saare ja Muhumaani, vaibudes viimaks Pärnu taga Soomaa metsades.
Mul on vedanud, et minagi kasvasin metsade keskel. Et mu vanemad pole põlis-tallinlased. Mu lastel on samuti vedanud.
Õhtul käisime saunas. Trio läks päris paljalt verandale. Taevas sirasid tähed. Kuulatakas naeratas madalalt puude vahelt. Orav sättis männilatva magamisaset. Keegi krabistas mustikate vahel. Õhus oli kargust. Aga ometi tundus kõik nii turvaline.
Isegi siis, kui varbad külmetama hakkavad, jääb meile kõigile teadmine, et oma voodis on alati soe. Ka kiirete päevade loojangul.