Reede, 12. juuni 2015

Ära tegin!

Võin enesega rahul olla- ära tegin! Lisaeriala diplom on taskus ning erapraksise mõtted peas. Kui vaid aega ja energiat jaguks!
Energiat...
Mnjah, kuna mu isiklik elu pole just kõige kindlamale pinnale rajatud ning iga uue eluetapiga ühe poole saamiseks olen ikka pidanud hambad ristis seeliku lehvides läbi tule ja vee kihutama, viimasel kuuel aastal triogi rõõmsalt sabas, siis just viimase aastaringi jooksul olen tunnetanud energias tõsiseid puudujääke. Nii lebasin sel korral finišijoone ületanult hingeldades "lahinguväljal", hoomamata saavutatu vägevust ning tundmata vähimatki võidujoovastust.
Kas pole nii, et inimesed, keda vähe kiidetakse, muutavad pikapeale roboti sarnasteks- kui nad just ei loobu. Olen tihtilugu ainsana kindel oma tegevuse õigsuses ning vajalikkuses. Lapsed nõuavad oma ning kerge oleks libastudes käega lüüa. Minu õnneks on mus aga säilinud tubli ports esiemade ürgset jõudu. Kiitus ja tänu voolavad mu enese soontes.
Eks minagi hakka üha kiiremini väsima. Kui veel eelmisel aastal suutsin ööde kaupa üleval olles uut orelirepertuaari omandada, siis sel aastal jäägu see minu poolest tegemata! Üha tihedamini küsin eneselt, "mille nimel?". Vastuseks kajavad lapsehäälsed kilked. Orelit nad küll ei ihka, kindel see!
Aga kägu! Appikene, see oli Muhus! Kõigepealt tegi nagu normaalne lind "ku-ku, ku-ku". Siis läksid ku-kud järjest kiiremaks, ning lõpuks laulis ta hoopistükkis kolme peale "ku-ku-ku, ku-ku-ku, ku-ku-ku". Kuni jäi vait. Ehmus. Ei hoomanud ka sugugi oma saavutatu vägevust.
Tubli, kägu! Ku-ku-ku :)
Ahjaa, mul on ju nüüd ka murutraktor! V. ostis. Tahtsin roosat, sain kollase. Kõik lapsed sõitsid kordamööda süles.
See on elu, täis värve ja väge.
Kui väsid, lähed lõunauinakule.
Vähe sõnu, palju ilu...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar