Haiglas

Sel aastal ei olnud mul mingit jaanituld. Ja polnud ka oluline. Sest selle aasta jaanid möödusid meil Lisanniga lastehaiglas.
Kõik algas juba märtsis, kui äsja atoopilise dermatiidi diagnoosi saanud Lisanni jalasäärele ilmus üks märg laik, mis ei tahtnud kuidagi paraneda. Kui aprillis Iisraelis käisime, tahtsin last Vahemere soolases vees, või veel parem, Surnumere tulisoolas ravida, aga et esimene liiga külm ja teine katkikratsitud naha jaoks põletavalt valus tundus, jäid protseduurid suhteliselt olematuks ning Eestisse naastes jätkus trall endise hooga. Ma ei ole just kõige paanilisem arstiuste kulutaja, et mitte öelda, et üldjuhul pöördun vaid äärmisel vajadusel (et mitte öelda, et tavaliselt ei pöördugi)- aga sel korral oli mu enda mõistus küll täiesti otsas. (Et perearstigi mõistus õige pea otsakorrale jõuab, seda muidugi esmasel vastuvõtul ei aimanud. Kusjuures see pole süüdistus, asi oli tõepoolest komplitseeritud, võinuks vaid veidike varem käed üles tõsta...)
Esmalt tupsutasime märga kohta briljantrohelisega. Tundus hästi aitavalt ning kui laik kena kooriku peale kasvatas, hõiskasime rahulolust ja rõõmust- kuni avastasime, et kooriku alt on kõik endistviisi kole. Järgnes antibiootikumisalv. See näitas nädalaga otsustavalt oma sobimatuse välja ning arst arvas hüvaks suukaudseid medikamente proovida. Jah, just nimelt proovida, sest kes see muidu ilma mingeid analüüse võtmata antibiootikume kirjutab! Kahed valed antibiootikumid olid, kahtlustan, aluseks ka järgnevalt toimuvale. Nüüd võeti siiski jala märjalt laigult analüüs, mis oli hea samm. Saime teada, et tolles laigus elutseb üks paha bakter.
Saime õige ravimi. Kolmanda antibiootikumi. Laps läks üle keha kärna. Nüüd kasutas V. kõrgeid tutvusi, mistõttu pääsesime praktiliselt samal (kärnaminemise) päeval nahaarsti vastuvõtule. Võeti uued analüüsid. Ühtlasi saime teada, et vedelik, mis märjast laigust eraldus, ühesõnaga jalg, mida siiani arsti soovitusel lahtiselt olime hoidnud, on tegelikult nõrgema immuunsussüsteemiga laste jaoks nakkusohtlik, aga meie laps oli niiviisi lasteaias käinud juba poolteist kuud!
Järgnesid lugematud salvid ja mähised. Märg laik taandus ajapikku.Bakterit enam ei leitud. Aga üle kere tekkus punne ja kärnasid muudkui juurde. Lõpuks haaras põletik lapse silmad ning tema laugudele tekkisid inetud kõvad koorikud. Silmatilgad leevendasid olukorda vaid veidike. Taipasin, et asi võib võtta ohtliku pöörde. Vastutan ju ikkagi mina, ema. Nädalavahetusel helistasin Lastehaigla infosse. Minu kirjelduse peale imestati, miks meid pole siiani haiglasse kirjutatud. Seda tulevat tingimata teha, kuna kodustest vahenditest sellisest seisundist väljatulekuks ei piisavat. Õnneks jõudis järgmisel päeval samale veendumusele ka perearst.
Praeguseks paraneb Lisann jõudsalt ja mina tänan Jumalat, et asi lahenes. Koduste vahenditega poleks ma tõepoolest hakkama saanud! Panen kõigile südamele- usaldage küll arste, kuid ennekõike kuulake enda südamehäält! Emasüda juba naljalt ei peta. Lisaks harige ennast, lugege, tutvuge teiste sarnaste juhtumitega. Ärge kartke kahtluse korral vaielda või täpsustust küsida. Arst võib möödapaneku korral õlgu kehitada, ema ohverdab selguse nimel pigem magamata ööd. Mina võiksin küll varsti kanda "allergoloog-nahaarst-praktikant"- rinnasilti! Järgnevalt hakkangi muide uurima, mis oli sellise ägeda nahahäda vallandumise põhjus. Sest õige allergoloogi juurde pääseme alles (hoidke nüüd pead kinni!) oktoobris! See, mis praegu toimub, on lihtsalt sümptomite allasurumine ja üldise põletiku väljaravimine. Mis on hetkel küll ainuõige ja -võimalik... samas- kui lapsele, kelle allergianäit veres oli 1260 (norm kuni 50), antakse magustoiduks lahkelt seitse suurt shokolaadikommi, paneb ikka kukalt kratsima küll.
Haiglas valitsevatest reeglitest teen aga juba varsti uue postituse!