Suur mure

Loviisa nutab. Voodis. Lihtsalt heast peast.
Küsin, mis juhtus.
"Ma ei tahaaaa, et mu kõht lõhki lõigatakse!!!"
-Miks peaks keegi su kõhu lõhki lõikama?
"Et beebisid välja saada... Ma ei tahaaa..."
-Tavaliselt ei lõigatagi ju kõhtu lõhki, lapsed lihtsalt sünnivad!
"Kuidas nad siis välja saavaaaad???"
-Tead, on üks spetsiaalne koht...
Loviisa kisub kõhu paljaks ja lausa kisendab:
"Minul ei ole üüühtegi kohta!!! Mingi auk peab ju olemaaaa!!! Näita kohe, kus see on! Koheeee!"
Ta ei kuulanud, et laste saamiseni läheb veel kaua-kaua aega. Ta ei kuulanud, et suurena on vaja esmalt leida üks tore mees. Ta ei kuulanud sedagi, et sünnitamine ei ole kohustus. Ta oli lihtsalt väga väsinud. Tõmbasin teki üle palja kõhukese, silitasin käeseljaga vargsi ühe une-pai ning juba ta magaski. Õndsat lapse-und, sokuke kaisus...