Kolmikute ootamine ja sünd on olnud mu senise elu imelisim ja raskeim palverännak. Paradoksaalsel kombel õppisin just ajal, mil iseenese jaoks enam hetkegi ei leidnud, end kõige ausamalt ja sügavamalt tundma. Mu sisemaailm oli otsekui väljanäitusel jäälagendiku klaassiledal pinnal ning ümbritsevad inimesed hädiste "kolmekordsete axel´ite" hääletuteks hindajateks...
Ma ise ei hinnanud midagi. Mul oli kaameli kannatus ja karu jõud, valdasin ühtviisi ausust ja kavalust, otsusekindlust ja järeleandlikkust, igal algaval päeval taaselustus minus psühholoog ja pediaater- ja ma ei mäletanud, millal keegi mu enese käest küsis, kuidas ma end tunnen...
Ometi... tundsin tohutut armastust. Armastust selle üle, et Jumal just mind nii võimsa kingiga õnnistas. Kasvav armastuse ruum äratas minus esmalt leplikkuse elu teatud paratamatustega, andes silmad, et näha, mille eest õieti tasub võidelda- mis aga lihtsalt nägemisulatusest kõrvale nihutada. See kõik ei juhtunud hetkega. Armastus koorus minust välja kiht kihilt, tõugates enese ees tõelist tunnete virrvarri.
Tänaseks on mu elu suurimad õpetajad 4-aastased. Mul ei ole endiselt oma aega. Mul on endiselt kaameli kannatus. Jõud läheneb nüüd kolme karu omale. Seinast-seina emotsioonidest on järel tasakaalukas pinnavirvendus.
Lõppenud aasta andis kaasa ühe olulisima õppetunni- oskuse oma jõuvarusid hinnata. Ning ühtlasi tõdemuse, et laste arvelt tegutsemine ei too kellelegi rahuldust ning et kindlameelne "ei" on vähem solvav kui kahetsev "jaa".
Kõik muud õppetunnid nopin oma kalliltelt lastelt- Heliselt, Loviisalt, Lisannilt ja Karl Johannilt
Head ja avastusterohket uut aastat meile kõigile!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar