Neljapäev, 3. jaanuar 2013

Naeru-koer

Ristivanemad kinkisid triole sünnipäevaks koera. See aga ei ole mitte tavaline koer, vaid täiesti eriskummaline isend. Ta nimelt naerab! Ja mitte "normaalse koera kombel", vaid nii südamest, et lausa väänleb suurest naerust mööda põrandat.
Esiteks sättisin mina, normaalne, soliidne ja igati ontlik lapsevanem, end mugavalt toolile istuma. Koer pandi mu ette, peast vilksatas veel korraks "jälle üks karvanässakas juures"- siis siis see algas. Esimene hetk vahtisin kui totakas ja oli veidi piinlik. Siis tuli kusagilt kurguotsast tahtmatu naeru-plumps. Edasi naersin juba laginal maasaeleva peniga üheskoos...
Ühest küljest ju täiesti jabur. Aga teisest küljest- geniaalne! Naer on nakkav- ka tehisnaer!
Saaks vaid kordki alanud aasta jooksul end samamoodi "koera kombel" hingetuks naerda- ennastunustavalt, vabastavalt, puhastavalt. Kõhukrampides... Oleks alles väärt tunne!
Nüüd saan seda vähemalt harjutada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar