Tööhoos...

Kolmikud armastavad väga tööd teha. Loviisa on korrapidaja. Tema valvas silm jälgib, kas kõik on nii nagu kord ja kohus. Kui olen temalt midagi palunud, täidab ta palve viivitamatult ja sirgeselgselt. Vahel muutub ta liigagi aktiivseks. Näiteks kui palun mähkme prügikasti visata, võib sinna sattuda ka mõni tee peale jäänud mänguasi või riideese- nii et pean olema tähelepanelik. Näiteks üsna mitu sokki on juba salapärasel moel haihtunud... Karl Johann on koristaja. Kogu aeg on meil nii koletult must, et vaene poiss peab alatasa tolmuimeja või harjaga ringi tuuseldama. Lapp sobib ka imehästi- seda eriti siis, kui midagi vedelat on juhtunud maha minema. Oh kus saab siis hõõruda ja puhastada! Lisann on meil aga intellektuaal. Tasakaalukas. Mitte harjaga tuuseldaja. Mitte korrapidaja. Ta ei taha häirimist. Tema töö on mäng. Ta võib pikka aega raamatut vaadata, kui keegi teda segama ei tule ja lapiga üle ei tõmba:). Täna panin talle potti veidi kamapalle, mida ta puulusikaga innukalt segas, imiteerides minu söögitegemist. Asi oli niikaua rahulik, kui teised avastasid, et Lisannil on midagi toredat teoksil. Nad tahtsid ka! Muidugi lõppes see kõik kakluse ja kisaga ning Lisann oli asjade niisugusest käigust silmnähtavalt nördinud. Siis palusin ma abi abi nõudepesumasina tühjendamisel. See mõjus! Silmapilkselt oli trio jälle rõõmus ja lausa lendas masina poole, silmis võistlustahe, kes saab mind rohkem aidata. Sellega on vaid üks "aga"- ma pean olema kärme nagu sisalik. Nad küll võtavad nõud masinast välja ja ütlevad imearmsasti "aitäh"- aga ega nad ei oota- kui ma piisavalt kiiresti antavat vastu ei võta, lasevad nad selle põrandale kukkuda, et ruttu uus haarata. Käib ju võistlus, kes on kõige tublim. Kui nüüd lisan, et nõudepesumasina ees on kivipõrand, pole vaja rohkem midagi kirjutada. Õnneks toovad killud õnne! Ega ainult pisikesed töökad pole- ka suur on tubli! Helis lõpetab üheksandat klassi ja noh, peab mainima, et elurõõmust pakatav ta neil päevil just ei ole. Aga saab hakkama. Tema kahjuks ei saa oma ärategemist nõudvaid asju mulle taldrikuna sülle visata, et kas püüan kinni või mitte. Ta võtaks hoopis minu koormat vähemaks, ühtlugu küsides, kas vajan abi. Kuiväga tahaksin hoopis temale abi pakkuda, aga ei jaksa. Piinlik, aga ei jaksa talle isegi hommikul putru keeta! Ajal, kui ta veel mu ainus laps oli, tegin seda hommikust hommikusse. Aga nüüd... Nüüd olen lihtsalt olemas. Olen, mõtlen, elan kaasa. Armastan. Armastus on kõige tähtsam. Kõike, mida teha, peaks tegema armastustundega. Oleks mul ometi tarkust seda enesele päevast päeva korrata. Siis jõuaksin kindlasti palju rohkem!

Üheksandikud

Käisin täna Helise 9. klassi lõpuaktuse koosolekul. Nii lapsed, vanemad kui õpetajad said avaldada mõtteid, milline see päev peaks välja nägema, et võimalikult meeldejääv ja kaunis oleks. Muidugi ei mõtle kõik inimesed ühtmoodi, aga küllap vaieldakse ka need punktid sirgeks, mis täna vaidlemata jäid. Nagunii tuleb ilus ja südamlik päev! Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada. Ma tahan kirjutada hoolimisest. Ma ei tea, kas lapsed saavad aru ja kui palju nad üldse sellele mõtlevad, kui palju neist tegelikult hoolitakse! Kui tähtsad nad meie jaoks on! Tegelikult on see ju loomulik. Nii peabki. Aga kuna eelmine, st. meie põlvkond tuleb "õndsast" nõuka ajast, kus kehtis stiil "vanemad käivad tööl, lapsed koolis, teineteist ei segata, kui vanemal kooli asja on, siis tingimata millegi halva pärast"- siis ilmselt just sellepärast läksid mu mõtted täna aega, kus ma ise üheksanda lõpetasin ning tekkis võrdlus sellega, mida nüüd, oma lapse sama tähtpäeva eel kogesin. Õigupoolest ei olegi mul 9. klassi lõpetamisest mingeid mälestusi. Ma ei mäleta isegi seda, kas mu vanemad olid aktusel! Rääkimata sellest, kes esinesid, kõnelesid... Meeles on vaid see, et õhtu ja öö veetsime kogu klassiga (või osaga?) minu juures ning varahommikul käisime Ülemiste järve ääres päikesetõusu vaatamas. Kellelegi ei ole midagi ette heita. Vanemad hoolisid ju minust samamoodi, nagu mina oma lastest. Südamest südamesse kõnelemist oli lõpmata palju vähem. Aga küllap nad hoolisid. Lihtsalt aeg oli teine. Kool oli rangelt kool, õpetajatest pole midagi kirjutada, kui mõni värvikam karakter välja arvata (aga see on juba teine teema). Küllap nemadki oleksid rohkem hoolinud, kui nii oleks kombeks olnud. Lihtsalt aeg oli teine. Sellest on praegu väga kahju! Siis olime meiegi õnnelikud- noored inimesed ju ei oskagi eriti õnnetud olla- ja kui oma kompleksidest ja muust, mis sind välismaailmast sissetunginuna on väärastanud, veel aru ei saa, võtadki elu täpselt nii nagu see parasjagu on. Aga nüüd, juba üksjagu elukogenuna, käib küll rinnust valus jutt, et miks pidi see nii olema. Kus olid inimesed, kes meie saatuse pärast südant valutasid? Miks nad ei öelnud meile, kuiväga nad meist hoolivad? Sain kõigest hoolimata "äärest kinni ja vinnasin end üles". Ma ei saanud arugi, kui tubli ma olen! Olin ju pidevalt kuulnud vaid halvustamist. Jah, halvustamisega kaugele ei jõua. Head lapsed kasvavad vitsata. Mul on vähemalt üks ette näidata! Üks tubli, tark ja terve närvisüsteemiga üheksandik. Varsti kolm veel! Kallid lapsed, ma ei jäta teile kunagi ütlemata, kui tähtsad ja erilised te olete! Per aspera ad astra!

Aasta ja neli kuud

Oh aeg, kus nüüd toimub alles kiire areng! Tundub nagu neil endil oleks ka kogu aeg tuline kiire, nii tohutult möllatakse, jookstakse ja kakeldakse päevad läbi. Minu raugematu jõud on mõne päeva lõppedes igatahes päris otsakorral. Aga tegelikult on see ju ainult positiivne! Eriti tundub see praegu siin mõteldes ja kirjutades nii... MITTE aga siis, kui mõni nublu tuleb vastu, nuga hooletult suunurgas või teine on kusagilt mingi jubeda juhtme ära vinnanud ja üritab seda elu eest seinakontakti suruda või kolmandal on puulaaste suu täis jne., jne...
Igav ei tohi neil olla, siis läheb jamaks. Seetõttu püüan igasse päeva mõne põneva tegevuse või käigu organiseerida. Täna näiteks käisime kingaklubis. See on üks tore koht, mis pole päris pood ja seetõttu väga sobilik ka kolmikutega minekuks, kui kingi vaja. Ja kingi meil vaja oligi. Muidugi juba kingaklubis sees olles muutus minu arvamus sellest, kui lastele põnevast kohast kiiresti. Neil hakkas palav ja pidev kingade proovimine ajas nad hoopis närvi! Sellest hoolimata suutsime seal väikesel pinnal vastu pidada poolteist tundi. Õnneks oli ka õde Ellu abiks. Kolmikute sõber Laura oli ka oma emme Janikaga ja koos suutsime selle ruumi muuta tõeliseks sõjatandriks! Väljusime siis, kui pool poodi oli tühjaks ostetud ja lapsed lõplikult küpsed.
Täna oli üldse imelik päev. Hommikul sadas lund. Tundus, et isegi kolmikud olid sellest hämmelduses, aga suutsin nad päevast rõõmu tundma panna sellega, et lugesime üle rõdulaudadel rippuvad sädelevad veepiisad. Nii ei tundunudki hommik enam rusuv ja hall. Igas päevas leidub päikesekild, seekord rippusid need killud lihtsalt vihmapisaratena rõdutala küljes, iseenda raskuse all järjest pikemaks venides ja lõpuks ükshaaval maha potsatades. Ilus!
Üritan nii palju kui võimalik lubada lapsi end abistada. Kuidas nad seda naudivad! Näiteks nõudepesumasina tühjakstegemine. Nad on kolmekesi kobaras koos, haaravad oma väikeste käekestega läbisegi nõusid ja ulatavad mulle, ise võidukalt hüüdes "aitäh", "aitäh". Pean olema nobe, sest ega nemad ei oota. Kui ei võta, lasevad näiteks taldiku lahti ja haaravad järgmise, ütleme tassi järele. Mis taldrikust kivipõrandale kukkudes saab, ei ole vist vaja kirjutada. Aga kuna killud toovad õnne, ei ole ma ka väga pahandanud. Pealegi olen enamasti kärme!
Paar päeva tagasi, kui jälle sadas, lõime vihmale käega ja läksime ikka õue. Lasime oma ämbrid vihmaveetorust välja vulisevat vett täis ning kastsime sellega tulpe. Mis siis et sadas! Tulbid said vett topet, aga meil oli rõõmu kui palju- ilmselt on inimesele sisse sündinud vajadus olla vajalik. Kui kolmikuid nende töö eest valjuhäälselt kiita, on nad nii tähtsad ja rõõmsad, et juba see vaatepilt väärib kogu üritust!
Pesumasinast meeldib neile pesu ka välja võtta. Aga kuna seal ruumis on palju pesuvahendeid, pesupulbreid ja muud lastele mitte nii sobivat, muudab nende sealviibimine mind tavaliselt üsna rahutuks. Pealegi sellega juhtub ka alalõpmata äpardusi. Kuna ka meie sauna ahjusuu on pesumasina ruumis, hoiab V. seal küttepuid. Ükskord, kui olime masina pesust tühjaks teinud, arvas Loviisa, et mis ta siin nii kurvalt ja tühjalt ikka seisab- toppis puid täis! Õnneks tuli asi ilmsiks enne, kui uue pesu otsa jõudsime visata. Kena oleks küll pesumasinaga halge pesta!
Üks suur uudis on meil ka sellest kuust- Lisann hakkas seisma! Jah, ta on küll nagu vastsündinud talleke oma peenikeste ja värisevate jalgadega, aga ikkagi seisab! Minul kui emal on eriti uhke ja rõõmustav seda vaadata. Mu väike päikesetüdruk, Sina, kelle pärast olen nii palju muretsenud, ja kes Sa isegi oled kurvastanud, vaadates oma õde-venda jooksmas, nüüd on veel natu-natukene jäänud ja ka Sina võid neile naeru lõkerdades järgneda!
Jah, olgu möllu ja müristamist, olgu nuttu ja kaklust, olgu pahandust või lihtsalt pillerkaaritamist, ometi on lapsesilmad kõige siiramad, kui nad emalt abi või kaitset või kiitust või süllevõtmist ootavad. Lapsed on imelised!

Spordist

Ah, kuidas ma armastan jalgrattaga sõita! Täna käisime Helisega Harku ringil. Sain taas tunda, mis mõnus maik on pedaalide sõtkumisel. Ma ei vahetaks jalgrattasõitu mitte ühegi teise suvise spordiala vastu! Ainult ühele asjale mõtlen küll- peaks endale uue jalgratta muretsema, vana võib ju maale viia. Ja jalgrattakostüümi peaks ka ostma, siis on ikka "tõelisem" see sõitmine. Ja muidugi see pisiasi, et trenni tuleks teha. Kui kõik hästi läheb, saab äkki rootsi kiriku rattaklubiga sel aastal jälle matka kaasa teha ja siis ei tahaks küll teiste pikkasid nägusid näha, kui minu aeglane sõidutempo kogu grupi ajagraafiku sassi lööks:) Mulle meeldib väga ka kepikõnd. Üksi ma seda siiski teha ei viitsi, pigem mõne sõbrannaga- nii tore on käimise ajal maailma asju arutada. Enne kolmikute sündi käisime Mallega vähemalt kord nädalas Harku metsas 2,5 tunnisel ringil. Pärast oli nii hea värske tunne! Kahjuks nii pikka aega ei ole mul veel praegu võimalik metsas veetmiseks võtta. Olen siiski mõne kiir-ringi üksi ja oma küla piires teinud. Seegi hea! Igatsen aeroobikat! Mulle meeldib just tantsuline, keerukate sammukombinatsioonidega aeroobika. Mingi hantlitega vehkimine pole minu ala. Kuigi harjutusi on lihaste jaoks siiski vaja, meeldib mulle kui neid on vaid natu-natukene:) Aeroobika trenn peaks olema kohas, kus oleks nii õhku kui liikumisruumi. Kord sattusin sellisele treeningule, kus oli iga trennija jaoks põrandal täpp, mida ta pidi jälgima- noh, et kõik ära mahuksid. Ja kui see mass siis kõik koos kargama hakkas- muusika saatel, mis ülirõvedalt valju, ja treener röökis omakorda mikrofoni, mis ta pea külge kinnitatud, ja üsna pea ruumis vänge neljakümnest kargajast tulev higihais hakkas hinge matma- tundsin, kuidas mul süda pahaks läheb. Sinna klubisse ma loomulikult enam tagasi ei läinud. Mulle üldse ei meeldi suured klubid, kus pean mingi tobeda lepingu sõlmima ja kuust kuusse raha plekkima. Mis õigusega nad seda nõuavad? Mulle ei meeldi ka see, kui pean end enne treeningule registreerima (et kas üldse kohti on)- see lõhnab jällegi masside ja higi järele. Mulle meeldis Nõmme Kultuurikeskuses toimuv hommikune trenn, kus kõigi jaoks oli mõnusalt palju ruumi, muusika ei röökinud ja treener sai ka ilma mikrita juhendada. Selletaolise pean otsima ka siis, kui jälle rohkem laste kõrvalt saan väljas käima hakata. Sest aeroobika mulle meeldib! Ja imeline jooga... See mõnus, kehale ja vaimule tervendavalt mõjuv ala! Tunnen ka praegu, kirjutades, kuidas kõik need sirutused ja venitused mu kehale meeldivad ja lõpulõdvestuse ajal tahaks, et see ebamaine tunne kestaks veel ja veel. Pärast trenni on lausa kõikvõimas tunne! Jah, ma armastan joogat väga! Millal ma jälle trenni saan? Mäesuusatamine on mu hingekõditav kirg! Tõstuki vaikne vurin, kui ta sind aina kõrgemale veab, vahel jäävad pilvedki allapoole. Pealpool pilvi paistab päike, päikene... Suured sõõmud kosutavat mäestikuõhku. Ja siis laskumine. Vuhin kõrvus. Slaalomist tekkiv suuskade ühtlane sahin, ühele ja teisele poole tuiskuv lumi. Mina ja kiirus. Mina ja vabadus. Mina ja ajatus. Muretus. Joovastus. Seda tunnet tahaks kogeda veel ja veel! See on, mille nimel talve oodata. Kas ma juba järgmisel talvel saan jälle mäkke? Oh, nii tahaks... Khmm... On ka mõned spordialad, mis mulle absoluutselt ei istu. Esiteks pallimängud. Mitte mingisugused. Ka sellised ülipopulaarsed alad nagu tennis ja golf, mida mõni juba staatuse ja teistele näitamise pärastki harrastab (kuigi loodan, et enamusele siiski ka meeldib), jätavad mind täiesti külmaks. No jalka MM- või EM-võistluse finaali olen V. ja Helise kõrval siiski paaril korral vaadanud, kuigi mul on suht suva, kas võidab Saksa või Brasiilia meeskond. Vahel meeldib mõne mängupoisi nägu, siis selle poolt olen. Viimati, 2008 aasta EM finaalis olin mingi Carlose poolt, perekonnanimi ei tule küll meelde- Helisele meeldis tookord sakslane Ballack. Joosta ma ei suuda. Mul hakkab paha, kui kaua aega jooksma pean. Süda hakkab rinnust välja hüppama. Jalad põrutab ka ära. Ma ei saa aru, kuidas keegi võib jooksmist fännata! Ilmselt on see minu saamatus, mis selle nii vastumeelseks teeb. Murdmaasuusatamine on teine mulle vastumeelt ala. Eredaimad mälestused minu "võidukast" murdmaasuusatamise karjäärist jäävad aega, mil Helis algklassides käis ja ühel kenal talvepäeval otsustasin suusad alla panna ja Harku ringile minna- et teen selle siuhti ära ja lähen siis lapsele kooli vastu. Esimesed kilomeetrid sellest olid võib-olla isegi talutavad. Minust möödusid mu silmis tõelised professionaalid, kes süstisid indu ka minusse. Andsin jalgadele tuld, kuis oskasin. See ind hakkas aga tasapisi kustuma võrdelises seoses mu jaksuga. Hakkasin tähele panema üht algul mind mitte häirinud, kuid küllap normaalse suusatamise jaoks elementaarset asja- või õigemini selle puudumist- libisemine! Appikene, mu suusad ei libisenud mitte edasi vaid tagasipidi. See oli õudne. Peale seda avastust valdas mind paanika. Kuna olime Veskimöldres veel vähe elanud, ei tundnud ma ka Harku metsa nii nagu praegu. Ma ei teadnud millal, ja kas üldse, see ring ometi otsa saab. Äkki peaks tagasi pöörama? Aga kui ring lõppeb just peale seda järgmist kurvi, mis seal paistab? Ei, siin algab hoopis uus sirge, kus kaks korralikult sissesõidetud klassikasuusa rööbast kaovad rahulikku lumisesse lõpmatusse. Oh ei! Kell käis halastamatu kiirusega, Helise tunnid olid juba lõppemas, aga mina ikka metsas- suusatamas, hahahaa. Nagu mõnituseks möödusid minust needsamad profid, kes ringi algul olid mind innustanud- nad olid nimelt vahepeal mind ringiga edestanud. Hullud! Üks pillas omaarust vaimukuse, küsides, kas on väga raske. Millal see ring ükskord otsa saab, suutsin läbi hammaste vastuseks pressida. Oleneb, kust alustasid, naeris proff ja läinud nad olidki. Jah, ring sai otsa, ots läks metsa. Ind sai ka otsa. Helis ootas kooli juures pool-halliks ja peale seda pole ma eriti murdmaad enam sõitnud. Aa, siiski üks kord olen- ja siis sai mu enesehinnang ses vallas lõpliku põntsu. Käisime nimelt Mallega Nõmme Spordikeskuse juures sõitmas. Oli päris normaalne. MA ei väsinudki väga ära, saime isegi juttu aetud. Kuni lõpuks ütles Malle, et sa puhka nüüd natuke, ma lähen SUUSATAN veidi. Mnjah... Mida mina siis tegin? Ja mis mõttega ma seda tegin? Ei, murdmaa pole minu ala! Üks asi on veel, mis mulle ei istu- see on ujumine. Samal põhjusel- ma ei oska õieti, ma ei oska kuidagi õppida ka, kõik ujuvad ümberringi, mina sulistan mingit koer-konna, pea veest väljas nagu poi. Kus siin on mõnu? Algklassides oli Helisel väga lõbus minuga võidu ujuda. Punnitasin ma mis punnitasin, esimesena puudutas otsaseina ikka tema! Siiski mõtlen ma kunagi ujumiskursused läbida, sest sel alal on vähemalt lootust mulle meeldivaks muutuda! Sport on lahe ja sportima peab! Aga spordiuudiseid ma ei salli. Entusiastlikud diktorid ette vuristamas tulemusi, mis enamasti mitte kedagi ei huvita, mitte kellelegi meelde ei jää ja mitte kellegi elu kuidagi paremaks ei muuda- miks seda jama õhtust õhtusse inimestele ajudesse lasta? Ja miks minu V. sellest aru ei saa? Sellised siis minu suhted spordiga.

Pannkookidest

Et siis nüüd üks teema, mis muudab mind selles valdkonnas ebapopulaarseks. Aga ma pean selle endast välja kirjutama, sest see sisaldab valet, millega olen elanud kõige varasemast lapsepõlvest saati! Nimelt- ma ei salli pannkooke!!! Uhh, nüüd on see siis tehtud... Kõik lapsed teatavasti armastavad pannkooke. Kõik täiskasvanudki maigutavad mõnusasti suud, kui räägivad oma pühapäevastest pannkoogitegemistest- söömistest. Minagi rõõmustasin näiliselt (või kui palju see laps ikka teeselda oskab- küllap veidi ka päriselt) lapsena väga, kui ema hommikulauda pannkoogitaldriku sättis- ja mis seal salata- vahel sõin päris palju koogikesi ära. Lasteraamatuteski on ju kirjas, kuiväga lapsed pannkooke tahavad ja küllap oli see minugi silmis "in". Aga niikaua kui end mäletan, oli mul alati peale nende söömist (ja on siiani) jube kehva olla. Süda läigib ja väsimus on peal. Sa pole õigeid pannkooke saanud, on paljud mu tuttavad öelnud. Olen küll! Ka need, kes mu silmi on soovinud tõeliste pannkookide suhtes avada ja kellele ma viisakusest peale maitsmist olen öelnud, tänan väga, olid küll head, on minult tegelikult petta saanud. Ma ei salli pannkooke, olgu nad õhukesed ülepanni- või paksud väikesed koogid! Olen kannatanud ka oma perekonna ootuste tõttu. Meie emme ei tee kunagi pannkooke, kaebas Helis, kui oli väiksem. Jaa, sekundeeris V, pühapäeviti tuleks ikka pannkooke teha. Eks ma siis vahel harva tegingi. Ei, nad ei olnud sugugi halvad, pannkoogiarmastajate jaoks päris maitsvad kindlasti. Aga kuidas ma seda tegevust vihkasin! Juba praadimise hais ajab mind öökima. Kuidas saab rääkida "lõbusasti särisevatest" koogikestest? Vaesed kolmikud- nüüd kui olen "kapist välja tulnud" pannkoogivihkaja, ei saa ükski vägi mind enam neid tegema sundida ja nad jäävad neist lihtsalt illma- minu poolest. Õnneks on neil suur õde, kel kokanduses käpp, nii et kui kolmehäälne kisakoor ikka väga nõuab, eks siis tema vast heldib!

Loviisa ja mood

Loviisa on eriti moekas tüdruk. Ta vahetab riideid mitu korda päevas. Mütse vahel koguni ehk kümme korda! Mütsimood on meil vananenud. Loviisa on sisse toonud uue moesuuna, mida ta nüüd edukalt propageerib. Kaalun ka juba tõsiselt Loviisa moodi mütsikandmist. Nimelt- müts peab olema nii peas, et üks- või veel parem mõlemad- paelad ripuksid mööda nägu alla. Selleks tuleb müts tagurpidi või vähemalt poolviltu pähe panna. Väga hea oleks, kui müts oleks väga suur- sel juhul on kandmisvõimalusi laiemalt käes! Näiteks pidime paar päeva tagasi Maksimarketisse minema. Panin Loviisale pähe talle tuttava, kuid igava kosmonaudimütsi. Otsemaid muutis tüdruk oma väljanägemise poole põnevamaks, kui lisas selle otsa veel ühe roosa mütsi. Oleks ju problemaatiline, kui müts poleks suur olnud. Nüüd sai aga mood päästetud! Mina muidugi nii radikaalse moeröögatuse pooldaja ei ole. Püüdsin Loviisat veenda, et ehk jätaksime selle suure roosa siiski pärastiseks kanda. Aga Loviisa on kange ja ta väljendab oma vastuhakku väga valjuhäälselt. Niisiis- roosa mütsi täienduseks sai ka hiiglaslik roosa kott, mis mänguasju täis topitud. Katsugu keegi seda kotti tema käest ära võtta! Hmm, omapärane...
Täna hommikul üllatas mu tüdruk mind uue kostüümiga- valge paks uhutud voodriga müts- muidugi moekalt tagurpidi ja seljas vest vooder väljaspool ja lukk taga. Kui uhkelt ta tuli ja oma koha hommikusöögilauas sisse võttis! Vesti sain siiski seljas ära- palav oleks vast hakanud- kuid müts istus peas peaaegu lõunauinakuni. Pärastlõunal oli Loviisal uus röögatu kostüüm varuks. Ta leidis, et too sinise äärega kootud müts, mis mul peas oli, kui ma nendega õues käisin, sobib talle oivaliselt! Sel mütsil paelu ei ole. See müts on aga nii suur, et katab Loviisakese silmad. Kuid ega seegi ole suur probleem- käsikaudu saab ju ka! Eriti kui käes on õde Ellu sinised talvekindad. Moodsalt hiiglaslikud kindad! Nendega asju maast tõsta oli ilmvõimatu, aga Loviisa arvas, et mina peaksin ju aitama. Ma olin päris väsinud sellest abimehe mängimisest, aga ära ta neid ei andnud, hoidis rusikas kätega kinni. Ja röögatas kui abi oli vaja. Oehh... Kui ma need kavalusega lõpuks käest sain, olid Loviisa pihud küll läbimärjad, kuid veel kaua otsis ta diivani alt ja pealt (sest seal need ära kadusid!), ehk leiab ikka üles need moekad aksessuaarid.
Nii on lood Loviisaga. Loodan, et kunagi kuuleb ka laiem avalikkus ühest eriliselt andekast ja röögatult julgest moeloojast. Noh, siis võin ka mina kindel olla, et ei pea temaga väljas käies punastama... Mood, inimesed!

Vanaemast

Minu vanaema oli siis, kui ta veel noorem oli täpselt selline nagu Karlssonil! Kõige pragajam. Tal oli niivõrd vali hääl, et kui ta pragama hakkas, kostis see üle kogu maja. Me olime selleks ajaks juba ammu toast pagenud, aga ka välja kostis see hiiglama hästi- lausa sõna-sõnalt! Mis iiinimesed te küll olete, oli ta lemmikfraas. Aga sama kiiresti kui ta pragama hakkas, läks ta tusatuju ka üle ja me olime jälle maailma kõige-kõige-kõige kallimad lapselapsed- mida ta kuulutas sama valjuhäälselt. Vanaemal oli tohutult ilus ja vali lauluhääl. Ta laulis meile nii omaloomingut kui eesti ja maailma koorimuusika kullafondi kuuluvat. Ikka sama valjuhäälselt, nii et tingimata kostis õue- lausa sõna-sõnalt! Minu vanaemal oli kaks põhihobi, need olid poliitika ja mood. Viimases oli ta lausa spetsialist. Kuna ta oli väga põikpäine, siis mille ta pähe oli võtnud, selles jäi ta edaspidi kõigutamatuks. Nii oli ta pähe võtnud ka selle, et minul pole eriti moesoont ja tema ülesandeks on mind selles vallas pidevalt harida. Tihti juhtus nii, et kui mõne uue riidehilbuga tema silme alla läksin, vaatas ta mind hindavalt pealaest jalatallani ning lausus siis virila naeratuse saatel: aga see värv ei ole ju üldse moes- või- oh, kui ebamoodne lõige sel jakil on, kust sa sellise ostsid- või lihtsalt- koleee. Teismelisena ajas see mind tohutult närvi. Olin vahel lausa solvunud ja karjusin ta peale. Aga ega see teda ei kõigutanud! Talle jäi ikka tema arvamus. Vahel võis vaid kaastundlikult lisada: mis sa sellepärast karjud, see jakk lihtsalt on kole ja kõik. No mis sa teed! Kusjuures minu õde ta näiteks kunagi ei kritiseerinud. Oleks tema seljas olnud ütleme seesama kole jakk, oleks ta vast öelnud, et see on päris kena. Kahjuks või õnneks me ei kanna õega samas stiilis riideid. Kui ma juba abielus olin, läks asi märksa paremaks. Vanaema nimelt avastas, et mu mehel V-l on jube hea maitse. Nüüd küsis ta alati mu uue riideeseme kohta, kas ostsin selle V-ga koos. Muidugi õppisin ma üsna ruttu selgeks hädavale: jaa, me ostsime koos. No näe, kostis vanaema rahulolevalt, V-l on ikka hea maitse, küsi alati tema käest! Edaspidi ma siis küsisingi- alati! :) Kui telekast tuli poliitika saade, pidi olema hiirvaikus. Telekas käis muidugi hiigla-kõvasti, nii et õuegi kostis kõik sõna-sõnalt- aga katsus keegi midagi piiksatada, kohe oli kõttttt!!! Juhtusin ma kogemata poliitikasaate ajal helistama, küsis ta alati imestunult, kas ma saadet ei vaatagi!? Ega ma niisama lihtsalt ei pääsenud, hiljem jutustas ta mulle selle ümber- sõna-sõnalt, pidin olema viisakas ja kannatlik. Kui ta juba vanemaks jäi, laskus ta madalamale ja luges isegi Kroonikat (tema, kes ta kunagi "külamuttide plära ei suutnud kuulata" ja lolle seebikaid ei vahtinud). Siis jutustas ta mulle ka kuulsuste elu telefonis ümber- kusjuures oma arusaamise kohaselt, ta sai vahest natuke teistmoodi aru, kui ajakirjas seisis. Nii olid mõnedki paarid lahus ja mõned kummalised jällegi üksteist leidnud! Ma pidin nõustuma, sest vastu vaidlemist vanaema ei sallinud. Selline koloriitne kuju oli minu vanaema... Aga miks ma minevikus räägin, ta ju elab! Jah... paraku on aga aeg teinud oma töö ja neist veidrustest ei ole enam midagi alles. On lisandunud uued, mitte-vanaemalikud, vanadusest, jõuetusest ja abitusest tulenevad ning vana on vajunud mälestustesse. Kuidas ma igatsen taga endist vanaema, kes alati ootas laud lookas- hea söök oli ka ta elu mõte- ja kui olime end oimetuks vitsutanud, küsis imestades: kas te midagi ei söögi!? Igatsen vanaema, kellele esinedes sain kõige südamlikuma aplausi, milletaolist pole saanud ühelgi päris kontserdil. Igatsen vanaema, kes küsis põhjalikult kõigi mu sõprade kohta ja viitsis minu heietusi kuulata. Igatsen vanaema, kes andis mulle kõige ilusamad maasikad, kõige küpsemad tomatid ja kõige kaunimad õunad. Kes kudus mulle kõige soojemad kampsunid ja toppidega kindad... Kes kuulutas valju häälega kui kallis ma talle olen... Eks siis nüüd ole minu kord kuulutada: vanaema Sa oled hea ja kallis! Oled alati olnud ja oled ka nüüd, väga vanana. Südamesse jääb ju kõik kõigest hoolimata alles...