Teisipäev, 27. aprill 2010

Spordist

Ah, kuidas ma armastan jalgrattaga sõita! Täna käisime Helisega Harku ringil. Sain taas tunda, mis mõnus maik on pedaalide sõtkumisel. Ma ei vahetaks jalgrattasõitu mitte ühegi teise suvise spordiala vastu! Ainult ühele asjale mõtlen küll- peaks endale uue jalgratta muretsema, vana võib ju maale viia. Ja jalgrattakostüümi peaks ka ostma, siis on ikka "tõelisem" see sõitmine. Ja muidugi see pisiasi, et trenni tuleks teha. Kui kõik hästi läheb, saab äkki rootsi kiriku rattaklubiga sel aastal jälle matka kaasa teha ja siis ei tahaks küll teiste pikkasid nägusid näha, kui minu aeglane sõidutempo kogu grupi ajagraafiku sassi lööks:) Mulle meeldib väga ka kepikõnd. Üksi ma seda siiski teha ei viitsi, pigem mõne sõbrannaga- nii tore on käimise ajal maailma asju arutada. Enne kolmikute sündi käisime Mallega vähemalt kord nädalas Harku metsas 2,5 tunnisel ringil. Pärast oli nii hea värske tunne! Kahjuks nii pikka aega ei ole mul veel praegu võimalik metsas veetmiseks võtta. Olen siiski mõne kiir-ringi üksi ja oma küla piires teinud. Seegi hea! Igatsen aeroobikat! Mulle meeldib just tantsuline, keerukate sammukombinatsioonidega aeroobika. Mingi hantlitega vehkimine pole minu ala. Kuigi harjutusi on lihaste jaoks siiski vaja, meeldib mulle kui neid on vaid natu-natukene:) Aeroobika trenn peaks olema kohas, kus oleks nii õhku kui liikumisruumi. Kord sattusin sellisele treeningule, kus oli iga trennija jaoks põrandal täpp, mida ta pidi jälgima- noh, et kõik ära mahuksid. Ja kui see mass siis kõik koos kargama hakkas- muusika saatel, mis ülirõvedalt valju, ja treener röökis omakorda mikrofoni, mis ta pea külge kinnitatud, ja üsna pea ruumis vänge neljakümnest kargajast tulev higihais hakkas hinge matma- tundsin, kuidas mul süda pahaks läheb. Sinna klubisse ma loomulikult enam tagasi ei läinud. Mulle üldse ei meeldi suured klubid, kus pean mingi tobeda lepingu sõlmima ja kuust kuusse raha plekkima. Mis õigusega nad seda nõuavad? Mulle ei meeldi ka see, kui pean end enne treeningule registreerima (et kas üldse kohti on)- see lõhnab jällegi masside ja higi järele. Mulle meeldis Nõmme Kultuurikeskuses toimuv hommikune trenn, kus kõigi jaoks oli mõnusalt palju ruumi, muusika ei röökinud ja treener sai ka ilma mikrita juhendada. Selletaolise pean otsima ka siis, kui jälle rohkem laste kõrvalt saan väljas käima hakata. Sest aeroobika mulle meeldib! Ja imeline jooga... See mõnus, kehale ja vaimule tervendavalt mõjuv ala! Tunnen ka praegu, kirjutades, kuidas kõik need sirutused ja venitused mu kehale meeldivad ja lõpulõdvestuse ajal tahaks, et see ebamaine tunne kestaks veel ja veel. Pärast trenni on lausa kõikvõimas tunne! Jah, ma armastan joogat väga! Millal ma jälle trenni saan? Mäesuusatamine on mu hingekõditav kirg! Tõstuki vaikne vurin, kui ta sind aina kõrgemale veab, vahel jäävad pilvedki allapoole. Pealpool pilvi paistab päike, päikene... Suured sõõmud kosutavat mäestikuõhku. Ja siis laskumine. Vuhin kõrvus. Slaalomist tekkiv suuskade ühtlane sahin, ühele ja teisele poole tuiskuv lumi. Mina ja kiirus. Mina ja vabadus. Mina ja ajatus. Muretus. Joovastus. Seda tunnet tahaks kogeda veel ja veel! See on, mille nimel talve oodata. Kas ma juba järgmisel talvel saan jälle mäkke? Oh, nii tahaks... Khmm... On ka mõned spordialad, mis mulle absoluutselt ei istu. Esiteks pallimängud. Mitte mingisugused. Ka sellised ülipopulaarsed alad nagu tennis ja golf, mida mõni juba staatuse ja teistele näitamise pärastki harrastab (kuigi loodan, et enamusele siiski ka meeldib), jätavad mind täiesti külmaks. No jalka MM- või EM-võistluse finaali olen V. ja Helise kõrval siiski paaril korral vaadanud, kuigi mul on suht suva, kas võidab Saksa või Brasiilia meeskond. Vahel meeldib mõne mängupoisi nägu, siis selle poolt olen. Viimati, 2008 aasta EM finaalis olin mingi Carlose poolt, perekonnanimi ei tule küll meelde- Helisele meeldis tookord sakslane Ballack. Joosta ma ei suuda. Mul hakkab paha, kui kaua aega jooksma pean. Süda hakkab rinnust välja hüppama. Jalad põrutab ka ära. Ma ei saa aru, kuidas keegi võib jooksmist fännata! Ilmselt on see minu saamatus, mis selle nii vastumeelseks teeb. Murdmaasuusatamine on teine mulle vastumeelt ala. Eredaimad mälestused minu "võidukast" murdmaasuusatamise karjäärist jäävad aega, mil Helis algklassides käis ja ühel kenal talvepäeval otsustasin suusad alla panna ja Harku ringile minna- et teen selle siuhti ära ja lähen siis lapsele kooli vastu. Esimesed kilomeetrid sellest olid võib-olla isegi talutavad. Minust möödusid mu silmis tõelised professionaalid, kes süstisid indu ka minusse. Andsin jalgadele tuld, kuis oskasin. See ind hakkas aga tasapisi kustuma võrdelises seoses mu jaksuga. Hakkasin tähele panema üht algul mind mitte häirinud, kuid küllap normaalse suusatamise jaoks elementaarset asja- või õigemini selle puudumist- libisemine! Appikene, mu suusad ei libisenud mitte edasi vaid tagasipidi. See oli õudne. Peale seda avastust valdas mind paanika. Kuna olime Veskimöldres veel vähe elanud, ei tundnud ma ka Harku metsa nii nagu praegu. Ma ei teadnud millal, ja kas üldse, see ring ometi otsa saab. Äkki peaks tagasi pöörama? Aga kui ring lõppeb just peale seda järgmist kurvi, mis seal paistab? Ei, siin algab hoopis uus sirge, kus kaks korralikult sissesõidetud klassikasuusa rööbast kaovad rahulikku lumisesse lõpmatusse. Oh ei! Kell käis halastamatu kiirusega, Helise tunnid olid juba lõppemas, aga mina ikka metsas- suusatamas, hahahaa. Nagu mõnituseks möödusid minust needsamad profid, kes ringi algul olid mind innustanud- nad olid nimelt vahepeal mind ringiga edestanud. Hullud! Üks pillas omaarust vaimukuse, küsides, kas on väga raske. Millal see ring ükskord otsa saab, suutsin läbi hammaste vastuseks pressida. Oleneb, kust alustasid, naeris proff ja läinud nad olidki. Jah, ring sai otsa, ots läks metsa. Ind sai ka otsa. Helis ootas kooli juures pool-halliks ja peale seda pole ma eriti murdmaad enam sõitnud. Aa, siiski üks kord olen- ja siis sai mu enesehinnang ses vallas lõpliku põntsu. Käisime nimelt Mallega Nõmme Spordikeskuse juures sõitmas. Oli päris normaalne. MA ei väsinudki väga ära, saime isegi juttu aetud. Kuni lõpuks ütles Malle, et sa puhka nüüd natuke, ma lähen SUUSATAN veidi. Mnjah... Mida mina siis tegin? Ja mis mõttega ma seda tegin? Ei, murdmaa pole minu ala! Üks asi on veel, mis mulle ei istu- see on ujumine. Samal põhjusel- ma ei oska õieti, ma ei oska kuidagi õppida ka, kõik ujuvad ümberringi, mina sulistan mingit koer-konna, pea veest väljas nagu poi. Kus siin on mõnu? Algklassides oli Helisel väga lõbus minuga võidu ujuda. Punnitasin ma mis punnitasin, esimesena puudutas otsaseina ikka tema! Siiski mõtlen ma kunagi ujumiskursused läbida, sest sel alal on vähemalt lootust mulle meeldivaks muutuda! Sport on lahe ja sportima peab! Aga spordiuudiseid ma ei salli. Entusiastlikud diktorid ette vuristamas tulemusi, mis enamasti mitte kedagi ei huvita, mitte kellelegi meelde ei jää ja mitte kellegi elu kuidagi paremaks ei muuda- miks seda jama õhtust õhtusse inimestele ajudesse lasta? Ja miks minu V. sellest aru ei saa? Sellised siis minu suhted spordiga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar