Teisipäev, 4. mai 2010

Aasta ja neli kuud

Oh aeg, kus nüüd toimub alles kiire areng! Tundub nagu neil endil oleks ka kogu aeg tuline kiire, nii tohutult möllatakse, jookstakse ja kakeldakse päevad läbi. Minu raugematu jõud on mõne päeva lõppedes igatahes päris otsakorral. Aga tegelikult on see ju ainult positiivne! Eriti tundub see praegu siin mõteldes ja kirjutades nii... MITTE aga siis, kui mõni nublu tuleb vastu, nuga hooletult suunurgas või teine on kusagilt mingi jubeda juhtme ära vinnanud ja üritab seda elu eest seinakontakti suruda või kolmandal on puulaaste suu täis jne., jne...
Igav ei tohi neil olla, siis läheb jamaks. Seetõttu püüan igasse päeva mõne põneva tegevuse või käigu organiseerida. Täna näiteks käisime kingaklubis. See on üks tore koht, mis pole päris pood ja seetõttu väga sobilik ka kolmikutega minekuks, kui kingi vaja. Ja kingi meil vaja oligi. Muidugi juba kingaklubis sees olles muutus minu arvamus sellest, kui lastele põnevast kohast kiiresti. Neil hakkas palav ja pidev kingade proovimine ajas nad hoopis närvi! Sellest hoolimata suutsime seal väikesel pinnal vastu pidada poolteist tundi. Õnneks oli ka õde Ellu abiks. Kolmikute sõber Laura oli ka oma emme Janikaga ja koos suutsime selle ruumi muuta tõeliseks sõjatandriks! Väljusime siis, kui pool poodi oli tühjaks ostetud ja lapsed lõplikult küpsed.
Täna oli üldse imelik päev. Hommikul sadas lund. Tundus, et isegi kolmikud olid sellest hämmelduses, aga suutsin nad päevast rõõmu tundma panna sellega, et lugesime üle rõdulaudadel rippuvad sädelevad veepiisad. Nii ei tundunudki hommik enam rusuv ja hall. Igas päevas leidub päikesekild, seekord rippusid need killud lihtsalt vihmapisaratena rõdutala küljes, iseenda raskuse all järjest pikemaks venides ja lõpuks ükshaaval maha potsatades. Ilus!
Üritan nii palju kui võimalik lubada lapsi end abistada. Kuidas nad seda naudivad! Näiteks nõudepesumasina tühjakstegemine. Nad on kolmekesi kobaras koos, haaravad oma väikeste käekestega läbisegi nõusid ja ulatavad mulle, ise võidukalt hüüdes "aitäh", "aitäh". Pean olema nobe, sest ega nemad ei oota. Kui ei võta, lasevad näiteks taldiku lahti ja haaravad järgmise, ütleme tassi järele. Mis taldrikust kivipõrandale kukkudes saab, ei ole vist vaja kirjutada. Aga kuna killud toovad õnne, ei ole ma ka väga pahandanud. Pealegi olen enamasti kärme!
Paar päeva tagasi, kui jälle sadas, lõime vihmale käega ja läksime ikka õue. Lasime oma ämbrid vihmaveetorust välja vulisevat vett täis ning kastsime sellega tulpe. Mis siis et sadas! Tulbid said vett topet, aga meil oli rõõmu kui palju- ilmselt on inimesele sisse sündinud vajadus olla vajalik. Kui kolmikuid nende töö eest valjuhäälselt kiita, on nad nii tähtsad ja rõõmsad, et juba see vaatepilt väärib kogu üritust!
Pesumasinast meeldib neile pesu ka välja võtta. Aga kuna seal ruumis on palju pesuvahendeid, pesupulbreid ja muud lastele mitte nii sobivat, muudab nende sealviibimine mind tavaliselt üsna rahutuks. Pealegi sellega juhtub ka alalõpmata äpardusi. Kuna ka meie sauna ahjusuu on pesumasina ruumis, hoiab V. seal küttepuid. Ükskord, kui olime masina pesust tühjaks teinud, arvas Loviisa, et mis ta siin nii kurvalt ja tühjalt ikka seisab- toppis puid täis! Õnneks tuli asi ilmsiks enne, kui uue pesu otsa jõudsime visata. Kena oleks küll pesumasinaga halge pesta!
Üks suur uudis on meil ka sellest kuust- Lisann hakkas seisma! Jah, ta on küll nagu vastsündinud talleke oma peenikeste ja värisevate jalgadega, aga ikkagi seisab! Minul kui emal on eriti uhke ja rõõmustav seda vaadata. Mu väike päikesetüdruk, Sina, kelle pärast olen nii palju muretsenud, ja kes Sa isegi oled kurvastanud, vaadates oma õde-venda jooksmas, nüüd on veel natu-natukene jäänud ja ka Sina võid neile naeru lõkerdades järgneda!
Jah, olgu möllu ja müristamist, olgu nuttu ja kaklust, olgu pahandust või lihtsalt pillerkaaritamist, ometi on lapsesilmad kõige siiramad, kui nad emalt abi või kaitset või kiitust või süllevõtmist ootavad. Lapsed on imelised!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar