Vanaemast

Minu vanaema oli siis, kui ta veel noorem oli täpselt selline nagu Karlssonil! Kõige pragajam. Tal oli niivõrd vali hääl, et kui ta pragama hakkas, kostis see üle kogu maja. Me olime selleks ajaks juba ammu toast pagenud, aga ka välja kostis see hiiglama hästi- lausa sõna-sõnalt! Mis iiinimesed te küll olete, oli ta lemmikfraas. Aga sama kiiresti kui ta pragama hakkas, läks ta tusatuju ka üle ja me olime jälle maailma kõige-kõige-kõige kallimad lapselapsed- mida ta kuulutas sama valjuhäälselt. Vanaemal oli tohutult ilus ja vali lauluhääl. Ta laulis meile nii omaloomingut kui eesti ja maailma koorimuusika kullafondi kuuluvat. Ikka sama valjuhäälselt, nii et tingimata kostis õue- lausa sõna-sõnalt! Minu vanaemal oli kaks põhihobi, need olid poliitika ja mood. Viimases oli ta lausa spetsialist. Kuna ta oli väga põikpäine, siis mille ta pähe oli võtnud, selles jäi ta edaspidi kõigutamatuks. Nii oli ta pähe võtnud ka selle, et minul pole eriti moesoont ja tema ülesandeks on mind selles vallas pidevalt harida. Tihti juhtus nii, et kui mõne uue riidehilbuga tema silme alla läksin, vaatas ta mind hindavalt pealaest jalatallani ning lausus siis virila naeratuse saatel: aga see värv ei ole ju üldse moes- või- oh, kui ebamoodne lõige sel jakil on, kust sa sellise ostsid- või lihtsalt- koleee. Teismelisena ajas see mind tohutult närvi. Olin vahel lausa solvunud ja karjusin ta peale. Aga ega see teda ei kõigutanud! Talle jäi ikka tema arvamus. Vahel võis vaid kaastundlikult lisada: mis sa sellepärast karjud, see jakk lihtsalt on kole ja kõik. No mis sa teed! Kusjuures minu õde ta näiteks kunagi ei kritiseerinud. Oleks tema seljas olnud ütleme seesama kole jakk, oleks ta vast öelnud, et see on päris kena. Kahjuks või õnneks me ei kanna õega samas stiilis riideid. Kui ma juba abielus olin, läks asi märksa paremaks. Vanaema nimelt avastas, et mu mehel V-l on jube hea maitse. Nüüd küsis ta alati mu uue riideeseme kohta, kas ostsin selle V-ga koos. Muidugi õppisin ma üsna ruttu selgeks hädavale: jaa, me ostsime koos. No näe, kostis vanaema rahulolevalt, V-l on ikka hea maitse, küsi alati tema käest! Edaspidi ma siis küsisingi- alati! :) Kui telekast tuli poliitika saade, pidi olema hiirvaikus. Telekas käis muidugi hiigla-kõvasti, nii et õuegi kostis kõik sõna-sõnalt- aga katsus keegi midagi piiksatada, kohe oli kõttttt!!! Juhtusin ma kogemata poliitikasaate ajal helistama, küsis ta alati imestunult, kas ma saadet ei vaatagi!? Ega ma niisama lihtsalt ei pääsenud, hiljem jutustas ta mulle selle ümber- sõna-sõnalt, pidin olema viisakas ja kannatlik. Kui ta juba vanemaks jäi, laskus ta madalamale ja luges isegi Kroonikat (tema, kes ta kunagi "külamuttide plära ei suutnud kuulata" ja lolle seebikaid ei vahtinud). Siis jutustas ta mulle ka kuulsuste elu telefonis ümber- kusjuures oma arusaamise kohaselt, ta sai vahest natuke teistmoodi aru, kui ajakirjas seisis. Nii olid mõnedki paarid lahus ja mõned kummalised jällegi üksteist leidnud! Ma pidin nõustuma, sest vastu vaidlemist vanaema ei sallinud. Selline koloriitne kuju oli minu vanaema... Aga miks ma minevikus räägin, ta ju elab! Jah... paraku on aga aeg teinud oma töö ja neist veidrustest ei ole enam midagi alles. On lisandunud uued, mitte-vanaemalikud, vanadusest, jõuetusest ja abitusest tulenevad ning vana on vajunud mälestustesse. Kuidas ma igatsen taga endist vanaema, kes alati ootas laud lookas- hea söök oli ka ta elu mõte- ja kui olime end oimetuks vitsutanud, küsis imestades: kas te midagi ei söögi!? Igatsen vanaema, kellele esinedes sain kõige südamlikuma aplausi, milletaolist pole saanud ühelgi päris kontserdil. Igatsen vanaema, kes küsis põhjalikult kõigi mu sõprade kohta ja viitsis minu heietusi kuulata. Igatsen vanaema, kes andis mulle kõige ilusamad maasikad, kõige küpsemad tomatid ja kõige kaunimad õunad. Kes kudus mulle kõige soojemad kampsunid ja toppidega kindad... Kes kuulutas valju häälega kui kallis ma talle olen... Eks siis nüüd ole minu kord kuulutada: vanaema Sa oled hea ja kallis! Oled alati olnud ja oled ka nüüd, väga vanana. Südamesse jääb ju kõik kõigest hoolimata alles...