Tööhoos...

Kolmikud armastavad väga tööd teha. Loviisa on korrapidaja. Tema valvas silm jälgib, kas kõik on nii nagu kord ja kohus. Kui olen temalt midagi palunud, täidab ta palve viivitamatult ja sirgeselgselt. Vahel muutub ta liigagi aktiivseks. Näiteks kui palun mähkme prügikasti visata, võib sinna sattuda ka mõni tee peale jäänud mänguasi või riideese- nii et pean olema tähelepanelik. Näiteks üsna mitu sokki on juba salapärasel moel haihtunud... Karl Johann on koristaja. Kogu aeg on meil nii koletult must, et vaene poiss peab alatasa tolmuimeja või harjaga ringi tuuseldama. Lapp sobib ka imehästi- seda eriti siis, kui midagi vedelat on juhtunud maha minema. Oh kus saab siis hõõruda ja puhastada! Lisann on meil aga intellektuaal. Tasakaalukas. Mitte harjaga tuuseldaja. Mitte korrapidaja. Ta ei taha häirimist. Tema töö on mäng. Ta võib pikka aega raamatut vaadata, kui keegi teda segama ei tule ja lapiga üle ei tõmba:). Täna panin talle potti veidi kamapalle, mida ta puulusikaga innukalt segas, imiteerides minu söögitegemist. Asi oli niikaua rahulik, kui teised avastasid, et Lisannil on midagi toredat teoksil. Nad tahtsid ka! Muidugi lõppes see kõik kakluse ja kisaga ning Lisann oli asjade niisugusest käigust silmnähtavalt nördinud. Siis palusin ma abi abi nõudepesumasina tühjendamisel. See mõjus! Silmapilkselt oli trio jälle rõõmus ja lausa lendas masina poole, silmis võistlustahe, kes saab mind rohkem aidata. Sellega on vaid üks "aga"- ma pean olema kärme nagu sisalik. Nad küll võtavad nõud masinast välja ja ütlevad imearmsasti "aitäh"- aga ega nad ei oota- kui ma piisavalt kiiresti antavat vastu ei võta, lasevad nad selle põrandale kukkuda, et ruttu uus haarata. Käib ju võistlus, kes on kõige tublim. Kui nüüd lisan, et nõudepesumasina ees on kivipõrand, pole vaja rohkem midagi kirjutada. Õnneks toovad killud õnne! Ega ainult pisikesed töökad pole- ka suur on tubli! Helis lõpetab üheksandat klassi ja noh, peab mainima, et elurõõmust pakatav ta neil päevil just ei ole. Aga saab hakkama. Tema kahjuks ei saa oma ärategemist nõudvaid asju mulle taldrikuna sülle visata, et kas püüan kinni või mitte. Ta võtaks hoopis minu koormat vähemaks, ühtlugu küsides, kas vajan abi. Kuiväga tahaksin hoopis temale abi pakkuda, aga ei jaksa. Piinlik, aga ei jaksa talle isegi hommikul putru keeta! Ajal, kui ta veel mu ainus laps oli, tegin seda hommikust hommikusse. Aga nüüd... Nüüd olen lihtsalt olemas. Olen, mõtlen, elan kaasa. Armastan. Armastus on kõige tähtsam. Kõike, mida teha, peaks tegema armastustundega. Oleks mul ometi tarkust seda enesele päevast päeva korrata. Siis jõuaksin kindlasti palju rohkem!