Esmaspäev, 10. mai 2010

Üheksandikud

Käisin täna Helise 9. klassi lõpuaktuse koosolekul. Nii lapsed, vanemad kui õpetajad said avaldada mõtteid, milline see päev peaks välja nägema, et võimalikult meeldejääv ja kaunis oleks. Muidugi ei mõtle kõik inimesed ühtmoodi, aga küllap vaieldakse ka need punktid sirgeks, mis täna vaidlemata jäid. Nagunii tuleb ilus ja südamlik päev! Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada. Ma tahan kirjutada hoolimisest. Ma ei tea, kas lapsed saavad aru ja kui palju nad üldse sellele mõtlevad, kui palju neist tegelikult hoolitakse! Kui tähtsad nad meie jaoks on! Tegelikult on see ju loomulik. Nii peabki. Aga kuna eelmine, st. meie põlvkond tuleb "õndsast" nõuka ajast, kus kehtis stiil "vanemad käivad tööl, lapsed koolis, teineteist ei segata, kui vanemal kooli asja on, siis tingimata millegi halva pärast"- siis ilmselt just sellepärast läksid mu mõtted täna aega, kus ma ise üheksanda lõpetasin ning tekkis võrdlus sellega, mida nüüd, oma lapse sama tähtpäeva eel kogesin. Õigupoolest ei olegi mul 9. klassi lõpetamisest mingeid mälestusi. Ma ei mäleta isegi seda, kas mu vanemad olid aktusel! Rääkimata sellest, kes esinesid, kõnelesid... Meeles on vaid see, et õhtu ja öö veetsime kogu klassiga (või osaga?) minu juures ning varahommikul käisime Ülemiste järve ääres päikesetõusu vaatamas. Kellelegi ei ole midagi ette heita. Vanemad hoolisid ju minust samamoodi, nagu mina oma lastest. Südamest südamesse kõnelemist oli lõpmata palju vähem. Aga küllap nad hoolisid. Lihtsalt aeg oli teine. Kool oli rangelt kool, õpetajatest pole midagi kirjutada, kui mõni värvikam karakter välja arvata (aga see on juba teine teema). Küllap nemadki oleksid rohkem hoolinud, kui nii oleks kombeks olnud. Lihtsalt aeg oli teine. Sellest on praegu väga kahju! Siis olime meiegi õnnelikud- noored inimesed ju ei oskagi eriti õnnetud olla- ja kui oma kompleksidest ja muust, mis sind välismaailmast sissetunginuna on väärastanud, veel aru ei saa, võtadki elu täpselt nii nagu see parasjagu on. Aga nüüd, juba üksjagu elukogenuna, käib küll rinnust valus jutt, et miks pidi see nii olema. Kus olid inimesed, kes meie saatuse pärast südant valutasid? Miks nad ei öelnud meile, kuiväga nad meist hoolivad? Sain kõigest hoolimata "äärest kinni ja vinnasin end üles". Ma ei saanud arugi, kui tubli ma olen! Olin ju pidevalt kuulnud vaid halvustamist. Jah, halvustamisega kaugele ei jõua. Head lapsed kasvavad vitsata. Mul on vähemalt üks ette näidata! Üks tubli, tark ja terve närvisüsteemiga üheksandik. Varsti kolm veel! Kallid lapsed, ma ei jäta teile kunagi ütlemata, kui tähtsad ja erilised te olete! Per aspera ad astra!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar