Laupäev, 24. aprill 2010

Pannkookidest

Et siis nüüd üks teema, mis muudab mind selles valdkonnas ebapopulaarseks. Aga ma pean selle endast välja kirjutama, sest see sisaldab valet, millega olen elanud kõige varasemast lapsepõlvest saati! Nimelt- ma ei salli pannkooke!!! Uhh, nüüd on see siis tehtud... Kõik lapsed teatavasti armastavad pannkooke. Kõik täiskasvanudki maigutavad mõnusasti suud, kui räägivad oma pühapäevastest pannkoogitegemistest- söömistest. Minagi rõõmustasin näiliselt (või kui palju see laps ikka teeselda oskab- küllap veidi ka päriselt) lapsena väga, kui ema hommikulauda pannkoogitaldriku sättis- ja mis seal salata- vahel sõin päris palju koogikesi ära. Lasteraamatuteski on ju kirjas, kuiväga lapsed pannkooke tahavad ja küllap oli see minugi silmis "in". Aga niikaua kui end mäletan, oli mul alati peale nende söömist (ja on siiani) jube kehva olla. Süda läigib ja väsimus on peal. Sa pole õigeid pannkooke saanud, on paljud mu tuttavad öelnud. Olen küll! Ka need, kes mu silmi on soovinud tõeliste pannkookide suhtes avada ja kellele ma viisakusest peale maitsmist olen öelnud, tänan väga, olid küll head, on minult tegelikult petta saanud. Ma ei salli pannkooke, olgu nad õhukesed ülepanni- või paksud väikesed koogid! Olen kannatanud ka oma perekonna ootuste tõttu. Meie emme ei tee kunagi pannkooke, kaebas Helis, kui oli väiksem. Jaa, sekundeeris V, pühapäeviti tuleks ikka pannkooke teha. Eks ma siis vahel harva tegingi. Ei, nad ei olnud sugugi halvad, pannkoogiarmastajate jaoks päris maitsvad kindlasti. Aga kuidas ma seda tegevust vihkasin! Juba praadimise hais ajab mind öökima. Kuidas saab rääkida "lõbusasti särisevatest" koogikestest? Vaesed kolmikud- nüüd kui olen "kapist välja tulnud" pannkoogivihkaja, ei saa ükski vägi mind enam neid tegema sundida ja nad jäävad neist lihtsalt illma- minu poolest. Õnneks on neil suur õde, kel kokanduses käpp, nii et kui kolmehäälne kisakoor ikka väga nõuab, eks siis tema vast heldib!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar