Loviisa ja mood

Loviisa on eriti moekas tüdruk. Ta vahetab riideid mitu korda päevas. Mütse vahel koguni ehk kümme korda! Mütsimood on meil vananenud. Loviisa on sisse toonud uue moesuuna, mida ta nüüd edukalt propageerib. Kaalun ka juba tõsiselt Loviisa moodi mütsikandmist. Nimelt- müts peab olema nii peas, et üks- või veel parem mõlemad- paelad ripuksid mööda nägu alla. Selleks tuleb müts tagurpidi või vähemalt poolviltu pähe panna. Väga hea oleks, kui müts oleks väga suur- sel juhul on kandmisvõimalusi laiemalt käes! Näiteks pidime paar päeva tagasi Maksimarketisse minema. Panin Loviisale pähe talle tuttava, kuid igava kosmonaudimütsi. Otsemaid muutis tüdruk oma väljanägemise poole põnevamaks, kui lisas selle otsa veel ühe roosa mütsi. Oleks ju problemaatiline, kui müts poleks suur olnud. Nüüd sai aga mood päästetud! Mina muidugi nii radikaalse moeröögatuse pooldaja ei ole. Püüdsin Loviisat veenda, et ehk jätaksime selle suure roosa siiski pärastiseks kanda. Aga Loviisa on kange ja ta väljendab oma vastuhakku väga valjuhäälselt. Niisiis- roosa mütsi täienduseks sai ka hiiglaslik roosa kott, mis mänguasju täis topitud. Katsugu keegi seda kotti tema käest ära võtta! Hmm, omapärane...
Täna hommikul üllatas mu tüdruk mind uue kostüümiga- valge paks uhutud voodriga müts- muidugi moekalt tagurpidi ja seljas vest vooder väljaspool ja lukk taga. Kui uhkelt ta tuli ja oma koha hommikusöögilauas sisse võttis! Vesti sain siiski seljas ära- palav oleks vast hakanud- kuid müts istus peas peaaegu lõunauinakuni. Pärastlõunal oli Loviisal uus röögatu kostüüm varuks. Ta leidis, et too sinise äärega kootud müts, mis mul peas oli, kui ma nendega õues käisin, sobib talle oivaliselt! Sel mütsil paelu ei ole. See müts on aga nii suur, et katab Loviisakese silmad. Kuid ega seegi ole suur probleem- käsikaudu saab ju ka! Eriti kui käes on õde Ellu sinised talvekindad. Moodsalt hiiglaslikud kindad! Nendega asju maast tõsta oli ilmvõimatu, aga Loviisa arvas, et mina peaksin ju aitama. Ma olin päris väsinud sellest abimehe mängimisest, aga ära ta neid ei andnud, hoidis rusikas kätega kinni. Ja röögatas kui abi oli vaja. Oehh... Kui ma need kavalusega lõpuks käest sain, olid Loviisa pihud küll läbimärjad, kuid veel kaua otsis ta diivani alt ja pealt (sest seal need ära kadusid!), ehk leiab ikka üles need moekad aksessuaarid.
Nii on lood Loviisaga. Loodan, et kunagi kuuleb ka laiem avalikkus ühest eriliselt andekast ja röögatult julgest moeloojast. Noh, siis võin ka mina kindel olla, et ei pea temaga väljas käies punastama... Mood, inimesed!