Telefonidest

 Hakkasin mõtlema, et mäletan peast päris paljusid omaaegseid telefoninumbreid. Näiteks mu sõbranna oma, 527868. Oi, kui palju seda omal ajal ketrasin! Või esimese pinginaabri oma - 661828. Või Kadrina vanaema oma, suunakoodiga 232 ning unustamatu numbriga 90347 (hiljem 50347). Või Muhu oma, suunakoodiga 245, number 98730. 

Kõige kummalisem lugu oli tol ajal meie enda telefoniga. Meie hoovi majad olid nimelt ehitatud Veepuhastusjaama töötajate peredele. Kõikides sealsetes korterites oli sisetelefon, millega sai helistada naaberkorteritesse, aga ka veepuhastusjaama kõikidesse ruumidesse, kus iganes meie hoovi korteriomanike pereliige või pereliikmed töötasid. See telefoninumber oli kolmekohaline, veepuhastusjaama omad algasid 2-ga, kodude omad 3-ga, meie number oli 392. Kui tahtsin oma sõbrannat õue kutsuda, pidin valima 386. Nii lihtne see oligi. Ka isa töökabinet veepuhastusjaamas oli 3-kohalise numbrikombinatsiooni kaugusel. See oli leidlik süsteem, sest nii sai “oma piirkonna” inimesi igalt poolt ja iga kell kätte. 

Aga see polnud veel kõik! Kui keegi siiski telefoni kuuldeulatuses polnud, otsiti teda taga raadio kaudu. Igasse veepuhastujaama korterisse, rääkimata veepuhastusjaama ruumidest, oli paigaldatud spetsiaalne raadio. Krappraadio, nagu seda nimetati. Meie kodus asetses see köögi seinal. Kui muidu tuli sellest raadiost tavalist tolleaegse riigiraadio programmi, siis üsna tihti katkes sealne programm ja veepuhastusjaama dišpetser hõikas kõikide kodudesse ja tööruumidesse näiteks nii: “Ants O…, Ants O…, palun helistage 262”. See hõige “tuli läbi” ka juhul, kui raadio oli kinni. 

Ka mina võisin, juhul kui ma oma isa tema kabinetist kätte ei saanud, helistada dišpetseri numbrile ja paljuda, et Ants O… helistaks telefonil 392 ehk siis koju. Hetke pärast hõigatigi see teade läbi krappraadio kõikidesse tööruumidesse ja korteritesse välja ning õige pea tuli isalt kõne, et mis lahti. Kõik oli niisiis kõigile teada :) Aga keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi.

Muide, kõik need hõiked kostsid valjuhäälselt ka üle veepuhastusjaama õueala. Veepuhastusjaama peamajale ja kõrvalhoonetele olid ilmselt paigaldatud valjuhääldid. Kui olime õues, kostsid need ka meie hoovi. Siiski toimusid säärased raadio kaudu otsingud ainult tööajal.

Keerukam lugu oli telefoniga siis, kui pidin näiteks linnast, telefoniputkast koju helistama. Selleks tuli esmalt valida veepuhastujaama dišpetseri pikem number, minu meelest oli see 431262, (aga vaat sellega võin küll eksida). Kui dišpetser vastas, tuli öelda “palun 392”, misjärel ta mind mu koduga ühendas. Sama süsteem oli kasutusel veel isegi siis, kui käisin juba Muusikakeskkoolis. Mäletan, et poisid narrisid, et mulle peab helistama “läbi kanalisatsiooni”. 

Kui me tahtsime ise kellelegi mitte oma piirkonna inimesele helistada, oli asi lihtsam, telefoninumbrile tuli lihtsalt 0 ette valida. Peale nulli tuli oodata tooni, mis oli roheline tuli sõbra numbri valimiseks. 

Kaugekõnedega oli pisut rohkem jamamist. Kõigepealt tuli valida 0 ja oodata tooni. Siis tuli valida 8, mis tähendas kaugekõnet ja ka sellele oodata tooni. Kui sinnamaani oli kõik õnnestunud, võis juba suunakoodi ja vajaliku numbri valida. Vahel toimus aga 8-ni jõudmisel mingi pidurdus, kas tooni ei tulnud või tuli kinnine toon või ragises teisel pool toru niisama. Ka selle puhul oli meil oma nipp - nulli asemel tuli valida 9. Praegu kõlab see küll täiesti jaburalt, aga vahel ühendas tõesti 9-ga ära ja ka 8 sai tooni taha. Mis valemiga, ei oska täna öelda. (Loviisa ütles väiksena mingi sama tobeda asja kohta oma pehmel lapsehäälel, et “šee on šelline šüsteem, et polegi mingit šüsteemi”).

Mõnikord tuli muidugi tükk aega nende nullide ja üheksatega jamada, enne kui kuskilt (kanalisatsiooni kaudu) ühendus tekkis. Eriti närvesööv oli asi muidugi siis, kui vanaema oli vaja kiirelt kätte saada vms. 

Ma vanaemal oli Kadrina korteris lausa kaks telefoni, üks, roheline, esikuseinal, teine, punane, elutoas. Need olid paralleeltelefonid. Mõlemad kettaga. Kuna temal oli oma trepikojas ainsana telefon, kasutasid seda mõnikord ka naabrid. Neile helistati siis kokkuleppel ja kellaajaliselt vanaema numbrile. Naabrid ajasid oma telefoni-asjad ära esikus. Vahel, kui vanaema meiega suurest toas rääkis, võttis ka vanaisa esikust sõna, et “mis sa plärad, tegelikult oli see asi hoopis nii - …”. Siis nad rääkisid korraga. 

Olid ikka ajad, mõtlen! Praegu on kõik inimesed sõrmepuudutuse kaugusel, ühtegi numbrit pole vaja meeles pidada, kõik on telefonimälus. Minu lapsepõlvekodus oli aga piklik nahast kaantega telefoniraamat. Oli seal alles numbreid! Teenindusmajad ja piletikassad ja bussijaamad ja juuksurid ja mis kõik veel! Ka minu klassikaaslaste numbrid olid mu lapse-käekirjaga ühele lehele ritta seatud. Igaks juhuks. 

Kõige viimasele lehele oli aga ema käekirjaga kirjutatud “kel pole midagi öelda, räägib vahetpidamata”. Vaat nii. 

Peotants

 Me hakkasime taas käima tantsimas! Nagu eelmiselgi aastal, toimuvad trennid kord nädalas Rocca al Mare koolis. Oi, kuidas mulle tantsimine meeldib! Nagu vist juba eelmisel aastal kirjutasin, oleme õnneks Jaaniga oma oskustelt enam-vähem samal tasemel. Tahaks öelda, et edasijõudnud, aga päris palju on ka meelest (ja jalust) ära läinud.

Täna tantsisime rumbat, fokstrotti ja jive'i. Rumbat oskan neist kolmest küllap kõige paremini. Ladina-ameerika tantsud tunduvad mulle üldse loomupärasemad, kui standardtantsud. Näiteks fokstrott ei ole ju sammude poolest keerukas, aga ikkagi on tantsupõrandal pisut puu-hobuse tunne. Kui treenerite hõljumist vaadata, tekib küll tahtmine seda järele teha, aga no pole seda vajalikku sügavat õõtsumist sees! Samas puusanõksud, mis ladina-ameerika tantsude juurde käivad, tulevad nagu nipsti! Oma arust muidugi…

Sel korral tegin meile reegliks tantsutundide vahel igapäevaselt veidi harjutada. Või kasvõi ülepäeva. Tantsude keerukamad kombinatsioonid ei püsi muidu kuidagi meeles. Eks näis, kas suudame seda väljakutset järgida. Meil on lihtsalt nii äge õpetaja, Matis Toome, kes vääriks ainult tublisid õpilasi. Pluss muidugi siiras tantsurõõm.

Juba ootan järgmist korda!

Esimesed jäljed uues aastas

Huvitav, et niipea, kui detsember ja vana aasta on möödunud, on loodusel hoopis teine nägu. Kui talvisele krõbedate miinuskraadidega looduspildile kogu taevast täitev päike peale maalida, tuleb taas seesama rõõmus "kõik on võimalik" tunne peale, millest juba eelmises postituses kirjutasin. Muusika selle pildi juurde oleks pidulik ja särav. Tean mitut orelipala, mis antud kirjeldusega kohe väga hästi kokku sobiksid.

Siiski ei olnud ma päris kindel, kui Jaani ja Lisanni orelikontserdile meelitasin, kas neile ikka meeldib see. Tüdrukud on mul väga sotsiaalsed, aga just sel päeval vajus nende maailm väga mossi, et ühtäkki polnudki kedagi, kellega midagi põnevat ette võtta. Ehk oli seetõttu lihtsam ka orelikontserti idee maha müüa. See on vähemalt midagigi... Loviisa oli algul samuti kambas, otsustades viimaks siiski bioloogia olümpiaadiks ettevalmistamise kasuks. 

Meie Jaaniga jätkame ka sel aastal kümne tuhande päevasammuga. Kui ma teda ja tüdrukuid täna Toomkirikusse orelikontserdile kutsusin, otsustasime kohe, et läheme rongiga ja kõnnime jalgsi Pääsküla jaama, kuhu on ca 5000 sammu. Tagasi teist sama palju, pluss Balti jaama juurest mööda treppi Toompeale ronimine. Õnneks pole meil ühtegi last, keda selline teekond heidutaks. Nii et ses osas oli kõik korras.

Aga ikkagi - orelikontsert. Isegi minu kui professionaalse organisti jaoks tundub orel soolopillina täielik “nišitoode”. Tean hästi, et isegi väga heakõlalist muusikat, seda enam aga mõne kaasaegsema helilooja loomingut või mõnda stiili võib olla päris keerukas kuulata. Eriti kui pole teost ise mänginud. Kuna orel on pillina hiiglane ja ta asetseb reeglina ka hiiglaslikus ruumis, sulavad ta helid mõnikord niivõrd kokku, et isegi minul on keerukas hinnata, kas interpreet mängib puhtalt ja kas üks või teine lugu peaks tõepoolest just sedaviisi kõlama. Samas vägev on ta ju nii ehk naa. 

Jumalaema kiriku organist Pariisist suutis õnneks mind ja mu armsaid orelimuusika ilus veenda. Toomkiriku orelil on nimelt üks tohutult hea omadus - kaunid pehmed registrid. Seda ka fortes ja lausa Tuttis'ki. See orel ei lõika mitte kunagi kõrva. Oskusliku registratsiooni puhul pakub ta fantastilist kõlavärvide mängu. Ja kuidas see mees improviseeris! Juba seepärast tasus tulla. 

Minu jaoks lisandus veel üks oluline nüanss - avalooks esitatud Bachi Passagaglia, imeline ja ülivõimas teos ajas mulle harjutamise isu peale. Olen seda ju kunagi ka ise mänginud. Miks mitte üles soojendada! Tean küll, et kõike ei jõua, aga minu puhul töötab väga hästi eelnevalt kirjapandud päevaplaan. Võin muidu vabalt mingi vähetähtsa toimetuse kallal kogu päeva nokitseda ja õhtul silmad häbelikult maha lüüa, et polegi nagu midagi teinud. Kellaajaline päevaplaan koos väikeste varuaegadega korrigeerib boheemlaslikku meelelaadi ja aitab vajalikel asjadel õigeks ajaks tehtud saada. 

Homsest lisan päevaplaani ka oreli! 

Ja veel. Mul on nii hea meel, et trio ei pea minu ja Jaani seltskonda igavaks, vaid tuleb rõõmuga kampa, kui vähegi aega ja võimalust. Vahvad noored!

Ja iseäranis õnnelik olen ma selle üle, et mu kallis mees teeb minuga kõik mu hullud ettevõtmised kaasa! Absoluutselt kõik! Orelikontsert oli kökimöki, kõige muljetavaldavam oli paari päeva tagune lumehangede-jooks, kui Viru tänava alguses avastasin, et meie rong läheb Balti jaamast kümne minuti pärast ja õhtuks plaanitud üritus ei võimalda järgmise rongi äraootamist.  Oli see vast minek! Lumi oli vanalinnas ära koristamata ja uut sadas muudkui juurde. Mul oli tegemist, et Jaani kannul püsida, ta lippas raske kotiga ees nagu noor sälg! Jõudsime minutipealt. Kui ma talle rongis ütlesin, kui ta parasjagu mütsist vett välja kallas, et olen pisarateni liigutatud, et ei pea enam üksi toimetama, vaatas ta mulle imestunult otsa ja teatas, et see on ju täiesti normaalne! 

Selline normaalsus sobiks küllap igale naisele…

Jaanuar

 Uue aasta esimesed päevad tunduvad, hoolimata parasjagu akna taga valitsevast ilmast, helged ja puhtad, olles otsekui uus, äsja trükist tulnud raamat, mille lehekülgi ei ole lugeja käed veel keeranud ja millel pole ka pikast riiulil seismisest äravanutatud jumet. 

 Esimesed uusaasta päevad peegeldavad ühtaegu meie isiklikku sisetunnet, järjekordset stardipositsiooni, valmisolekut näidata maailmale iseenda parimat versiooni ning võibolla isegi viia läbi midagi täielikult erakordset, jahmatama- või heldimapanevat. 

 Minu jaoks tähendab uus aasta alati uusi põnevaid algusi ja ei saa salata, et igasugu uusaastalubadused lausa erutavad mind. Uue aasta esimestel päevadel on iseäralik enegia, mis paneb lenneldes tegutsema ja siiralt uskuma oma varjatud ressursse, millega saaks lausa mägesid liigutada. Ühtlasi kannavad nad endas lahket, tasakaalukat meelt ning võimsat tahet muuta paremaks paigaks kogu maailm. Sealsamas kingivad nad sooja koduse pleedi, mõnusalt aurava rohelise tee ning perekeskse turvalise meeleolu. 

 Uue aasta esimesed päevad sisaldavad ka igatsust kaunite kunstide järele ning tõsiseltvõetavat otsust igasugusest keha ja meeli kahjustavast rämpsust loobumiseks. Uue aasta esimestest päevadest tahaks pikka aega kinni hoida, et salamisi maad võttev argipäev ei saaks liiga vara tulla seda erilist tunnet ära rikkuma. Sest lõpuks tuleb ta ju niikuinii, iseasi, kas vargsi, "läbi lillede" või ehmatava, kui mitte lausa tujurikkuva mürtsatusega.

 Kui uue aasta esimesed päevad on saluutidena taevasse lennutatud, algab aasta ja maailma pikim kuu, jaanuar. Sama tardunud, kui on põhjamaise külma jaanuari loodus, on seda minu arvates ka jaanuarikuise aja kulg. Tean küll, et just sel perioodil hakkavad elumahlad puude ja põõsaste vaevuaimatavates pungades kiiremini liikuma ning seisakuaeg on pelgalt näiline. Millegipärast aga petab see valge tardumus siiski osavalt ära ja paneb pikisilmi igatsema soojuse ning nähtava tärkamise aegu. 

Siiski ei ole ma selle külma ja emotsioonitu aasta esimese kuu osas enam sugugi nii kriitiline kui ehk varasematel aastatel. Õigupoolest pean ka mina talvist teekonda läbi lumiste laante kauni postkaardi vääriliseks, iseäranis, kui seda ilu läbi autoakna silmitseda või nagu täna - oma kalli abikaasaga käsikäes läbi tiheda lumesaju rühkides. Juba fakt, et teeme seda koos, muudab meele rõõmsaks ja leplikuks. Seetõttu oleks sõnapaar "rahulik kulgemine" pika jaanuari iseloomustuseks päris sobiv. 

Soojema jaanuari puhul tiksub aeg suurte veetilkadena raagus puuokstelt ning katuseräästatelt. Niiske udu mähib kõik tornid ja mastid oma salli sisse ning muudab need nähtamatuks. Mingit osa ta jahedast kallistusest saame meiegi tunda, kuigi pori lisab pimedust. Aga tempo on ikkagi sama. Aeglane, unistav. 

Kui saaks võtta esimeste päevade unistused ja hoo ning mixida see pika sooja salli taolise jaanuari kulgemistesse, ja kui see sall oleks põhitoonilt küll valge, aga aeg-ajalt esineks selles toredaid värvilisi triipe, miks mitte ka mõningast sädelust, võiks aasta esimese kuu talvine teekond olla päris vahva. Mina esitan siinkohal küll endale väljakutse vähem viriseda ja rohkem tegeleda oma ellu värvide maalimisega. Ootan kohe huviga, mitu eredat triipu kuu lõpuks on ette näidata. Mõte hakkas igatahes juba tööle!

16

Mu trioke ja lapselapsed

 Jagan tänase tähtsa päeva puhul killukesi oma kuueteist-aasta tagustest mõtetest. Et kolmikute ootus ja sünnitamine on niivõrd teistsugune, on võibolla põnev lugeda:

 

… Kõht hakkas kasvama peaaegu kohe. See oli naljakas, sest tegelikult on ju lapsed päris mitu kuud nii tillukesed, et nende peatset ilmaletulekut välisel vaatlusel küll aimata ei saa. Minult aga küsis üks mu kolleeg neljanda ootuskuu algul, millal ma sünnitama hakkan. Selleks ajaks oli rasedus vägagi väljapaistev. Võrdluseks võin tuua kursuseõe küsimuse mu esimese lapse ootusaja kaheksandal kuul – oot, kas sa oled rase?

 

Raseduse teisest poolest alates läks olukord keerukamaks. Et olen üsna kribu kehaehitusega, hakkas mu hiiglaslikuks paisuv kõht üha enam tähelepanu tõmbama. Lisaks ei olnud mul õige pea enam ühtegi selgamahtuvat riideeset. Ostsin ootavatele emmedele mõeldud poest kõige suuremad müügilolevad püksid, varsti pidin aga neidki kandma avatud luku ja värvli laienduseks õmmeldud kummipaelaga, üll hiiglaslik tiigritriibuline pluus, mille all too kentsakas püksilahendus võis turvaliselt peituda. Üks mu sõbrannadest laenas mulle mingi pruuni jope, mis keskelt ülilai, alt äärest aga veidikenegi ahenev, mistõttu ma ehk päris mardisandina ei mõjunud, kentsaka emalaevana aga kindlasti. Aluspükstest ma parem ei räägi. Need sain vanaemalt. “Hüvasti noorus” või kuidas neid nimetatigi…

 

…Ühel heal päeval olid mu gabariidid niivõrd suured, et ma ei mahtunud enam oma auto rooli. Pidin tol hommikul, nagu tavaliselt, tütre kooli viima, aga ühtäkki oli see ilmvõimatu. Hakkasin peaaegu nutma. Sõit jäigi tegemata, nagu ka kõik ülejäänud roolisolemised sünnituseni välja. Sel ajal ei saanud ma ka enam ise jalanõusid jalga. Kõht ei lubanud nii sügavat kummardust. Kandsin kuni laste ilmaletulekuni lääpatallatud kannaosaga madalaid laia liistuga kingi. Ka lumega. Need sai lihtsalt jala otsa torgata. Selline ma siis olin, naine, daam…

 

… Kõik lapsed püsisid enamvähem ühes kaalukõveras, kasvades kenasti ja siputades lõbusasti. Tähendab, küllap neil oli lõbus, minul mitte eriti. Mida aeg edasi, seda vähem sain olukorda nimetada mugavaks.

 

 Viimased kaks raseduskuud ma praktiliselt ei maganud. Proovisin küll üht-, küll teistpidi, ostsin endale erinevaid kõhtu toetavaid raseda patju – aga ei midagi! Lamamisele lisaks ei õnnestunud ka seista ega istuda.   Küllap võite aimamisi kujutleda kolmikuid ootava ema üüratut kõhtu. See, kui palju ta tegelikku venimisvõimet omab, pakkus mitmeid üllatusmomente mulle eneselegi. Sellest hoolimata välistas fakt, et lisaks lastele jäid rasedusaegsesse kõhtu ka kõik seal seni viibinud elundid, mis järk-järgult sisemise olelusvõitluse haledat lüüasaamist hakkasid tunnistama, igasuguse kosutava une. 

 

 Kui ühte last ootavad emad teevad oma ümaratest beebikõhukestest fotosessioone, siis mina ei suuda tänaseni oma “viimase vindi” rasedusaegseid ülesvõtteid vaadata. Mu kõht oli üle igasuguse mõistuse suur, käed-jalad aga piitspeenikesed. Nägin välja nagu hirmuäratav hiigel-ämblik…

 

Olin seadnud endale vaikimisi ühe olulise väljakutse – pidada vastu vähemalt 36 rasedusnädalat. Nimelt olin kuulnud, et selleks ajaks on lapsed ilmaletulekuks peaaegu valmis ja viimasel, üheksandal kuul tekib juurde vaid rasvkudet, mis tõstab kaalu ja muudab nad pehmeks ja pontšakaks.

 Muidugi oli säärane väljakutse minu tahtest täiesti sõltmatu, jutustades vaid lugu tervetest, ajaliselt sündivastest lastest, kes oleks valmis peatseks kojuminekuks. Lugesin päevi ja hiljem ka tunde selle eesmärgi saavutamiseks. Kolmikud sünnivad keskmiselt 32. rasedusnädalal, ajal, mil nad vajavad kosumiseks-kasvamiseks arstide abistavat kätt ja toetavat haiglainventari. 

 Mul vedas…

 

… Tahtsin väga oma triot ise sünnitada. Arst aga ütles, et see on ilmvõimatu. Esimene laps pidavat küll ilusti ära sündima, kuna aga emakas on kolmikraseduse puhul tohutult suur, ei jõudvat ta piisavalt kiiresti kokku tõmmata ja sünnitus jäävat seisma. Seejärel tekiks ikkagi vajadus erakorraliseks keisriks. Püüdsin arsti ära rääkida, et äkki siiski proovime.  “Meie, arstid, mõtleme eelkõige laste tervise ja heaolu peale,” muigas ta seepeale, “emade kapriise ei saa me alati arvestada.” Nojah, lõppkokkuvõttes oli tal muidugi õigus…

 

 Ikkagi tundus mulle keisrilõige veidi nagu “lati alt” läbiminek. Eks seda “loomulikku” oli ka piisavalt sotsiaalmeedias propageeritud. Lootsin väga, et vahetult keisri eel hakkab sünnitus siiski ise pihta ja pärast saame ainult käsi laiutada, et oli nagu oli. Aga ei hakanud ta pihta ühti!

 

… 29.12 hommikul kella poole üheksa paiku oligi see elumuutev hetk käes. 36 rasedusnädalat. Plaaniline keiser. Keisrilõige oli raskem, kui ma aimata oskasin. Olen oma päevikusse kirjutanud, et kõige hirmsam osa sellest oli protseduuri ettevalmistus. Operatsioon tehti spinaalanesteesias ehk seljasüstiga…

 

…Kahjuks ei saanud ma ise oma alakõhtu vaadata, sest sirm oli ees. Hetk, mil mu kõht lõhki lõigati, tundsin end aga väga huvitavalt – mul oli tunne, et mu nahka rebiti nagu kangast. Teate küll, kuidas kangapoe müüja, olles kangarullist vajalikud meetrid ära mõõtnud, need rullist lihtsalt ära rebib. Just selline rebimise tunne oligi mul alakõhus. 

 

 Edasi läks kõik kiiresti. Esimesed kaks last tulid kirjade järgi ilmale lausa ühel ja samal minutil – kell 9.11. See minut pidi olema pikk, sest sirmi tagant toodi mulle näha esmalt üks, siis teine tütar. Kell 9.12 kohtusin aga oma vastsündinud pojaga…

 

… Kolmikud olid sündides enam-vähem ühesuurused:

 

Loviisa kaalus 2506 grammi ja oli 46 cm pikk.

Lisann kaalus 2572 grammi ja oli 48 cm pikk.

Karl Johann kaalus 2406 grammi ja oli 47 cm pikk.

 

 Kolmikute sünnitust võttis vastu terve meeskond arste ja õdesid. Iga lapse jaoks oli määratud kolm inimest - ämmaemand, lastearst ja õde. Mind lõikas üks naistearst, abiks oli teine, pluss anestesioloog. Opiplokk oli inimestest tulvil – kõik minu ja trio heaks! See oli vägev! Olime hoitud, miski ei saanud jääda kahe silma vahele.

 

… Peale sünnitust nägin välja nagu üheksandat kuud rase naine. Üks laps oleks otsekui veel kõhtu jäänud. Seda see emaka aeglane kokkutõmbamine tähendaski, millest arst rääkis. Rohketest rasedusarmidest ja kõhulihaste diastaasist – seisundist, mille kohta kuulsin esmakordselt jõusaali treenerilt aastaid hiljem – ei hakka ma siinkohal isegi kirjutama. Ehmatama pani aga avastus, et too keskmine luu, mille külge kinnituvad rindkere alumised roided, oli ruumipuuduse tõttu praktiliselt püsti paindunud ning moodustas naha alla ehmatava mügariku.  Õnneks vajus ta mõne nädalaga normaalsesse asendisse tagasi. Teine küsimusi tekitav kehaosa oli selg – hiilgelkõhu vedimine lükkas puusad ette ja ülaselja ebaloomulikult taha. Otsisin päris tükk aega taga oma tavapärast, loomulikku kehahoidu…

 

… Olin arvestanud, et kui lapsed on terved, saame peaaegu kohe koju. Asi, millele ma aga ei osanud üldse tähelepanu pöörata, oli mu enda vaevarikkast ootusajast ja keisrilõikest taastumine. Mulle ei tulnud pähegi, et kui keha on saanud sellist vett ja vilet, ei ole kohene raseduseelne tippvorm mingi valemiga võimalik. Õnneks reguleeris keha oma suutlikkust ise, kui minutaoline aktivist seda enneaegselt lõhkuma püüdis hakata…

…Tegelikult võttis mu sinise naha ja lillade Dracula-huultega nägu väga kiiresti tavainimese jume, jalad hakkasid taas pearingluseta kandma ning kuuendal päeval peale sünnitust, mis oli 4. jaanuar, lubati meid beebidega koju. ..

… Sünnitumajast kojuminek oli meeleolukas, siis kuulsime esimest korda, millist kisa suudavad teha kolm pisikest kõri korraga. Eks nad tajusid, et muutus on tulekul, kui neile nende esimesi tibatillukesi villaseid kostüüme selga sikutasime – Loviisale roosat, Lisannile kollast ja Karl Johannile helesinist. Täiesti uus eluperiood terendas ees… 

Kadedus

 Kui viimati Jaaniga koos ühte jõuluüritust tegime, tema sõna, mina muusikaga, ütles üks toimunust ilmselgelt liigutatud veekalkvel silmadega vanahärra mulle vaikselt:"Hoidke oma abikaasat. Ta on haruldane inimene." Jaan oli taaskord tõesti südantpuudutavalt kõnelenud. 

 Kadedus luusib aga mööda maad ringi nagu kodutu koer. Kusjuures kadedus on säärane peni, kes silmapaistvale või andekale otsemaid säärde tahaks karata, aga argus ei luba. Sestap lõriseb kadedus varjulisemates paikades. Oma pahatahtlikkuse poetab ta välja näiliselt viisakate lõugade vahelt, üsnagi süütuna tunduvate haugatustena. Näiteks sotsiaalmeedias.

 Kadedust on nii kentsakas jälgida. Ühest küljest võib teravalt tajuda, et temagi sooviks olla säärane, kui see, keda ta parasjagu kujutlustes pureb. Teisest küljest aga tahaks ta häiriva elemendi koheselt pikali tõmmata ja endasarnaseks muuta. Kadeduse hääl nõuab põõsa taga näilist võrdsust. Andekust ja sarmi pole tema arvates olemas. Tähendab, ta teab küll, et need on olemas, aga arvab, et naeruvääristamise kaudu saab nad olematuks muuta. Keegi ei tohi olla parem.

Kadedust tuleb lihtsalt ignoreerida. Lapsena õpetati mind, et hoiduksin hulkuva koeraga silmsidet loomast, muidu võivat ta rünnata. Arvan, et kadedusega on sama lugu. Las ta haugub seal põõsas! Temast tuleb julgelt mööduda, ei ta siis külge karga! Kardab. Võibolla on pisut piinlik ka. Halvasoovlikkus ei ole ju ometi mingi auasi. Ka siis, kui ta juba säärde on karanud, ei maksa rapsida. Kadeduse hambad pole enamasti eriti teravad. Kui rahulikult edasi liikuda, ei tohiks verele kiskuda. 

Õnneks ei ilmuta kadedus end liiga sageli. Tema varju võib puude ja põõsaste vahel küll aimata, aga välja julgeb ta üsna harva ronida. Kadedus talub vaid osalist avalikkust. Seal, kus kindel toetusgrupp kajana kaasa lõriseb. Üksi pole kadedus mingi tegija. Tal pole selleks piisavalt ressurssigi. Teistega võrdlemine võtab kogu jõu. 

Õnneks närivad targemad kohe läbi, kui kadedus taas põõsas lõugu lõgistab. Nad ei pane seda õieti tähelegi. Ainult mina tunnen end veidike häirituna. Pean end veel veidike treenima. 

Jõulukingiks raamat!

 Minu raamatu müük on läinud toredasti! Osadest poodidest on see juba ammu otsas. Minugi käes on raamatuid veel üsna napilt. 

See raamat oleks minu arvates hea ja südamlik jõulukink. Siitkaudu saab seda kuni jõuludeni - või kuni neid jätkub - väga hea hinnaga! 

Kirjuta oma soovist okmaris@gmail.com ja panen Sulle raamatu posti!

Mai-Liis Napa foto