Jaanuar

 Uue aasta esimesed päevad tunduvad, hoolimata parasjagu akna taga valitsevast ilmast, helged ja puhtad, olles otsekui uus, äsja trükist tulnud raamat, mille lehekülgi ei ole lugeja käed veel keeranud ja millel pole ka pikast riiulil seismisest äravanutatud jumet. 

 Esimesed uusaasta päevad peegeldavad ühtaegu meie isiklikku sisetunnet, järjekordset stardipositsiooni, valmisolekut näidata maailmale iseenda parimat versiooni ning võibolla isegi viia läbi midagi täielikult erakordset, jahmatama- või heldimapanevat. 

 Minu jaoks tähendab uus aasta alati uusi põnevaid algusi ja ei saa salata, et igasugu uusaastalubadused lausa erutavad mind. Uue aasta esimestel päevadel on iseäralik enegia, mis paneb lenneldes tegutsema ja siiralt uskuma oma varjatud ressursse, millega saaks lausa mägesid liigutada. Ühtlasi kannavad nad endas lahket, tasakaalukat meelt ning võimsat tahet muuta paremaks paigaks kogu maailm. Sealsamas kingivad nad sooja koduse pleedi, mõnusalt aurava rohelise tee ning perekeskse turvalise meeleolu. 

 Uue aasta esimesed päevad sisaldavad ka igatsust kaunite kunstide järele ning tõsiseltvõetavat otsust igasugusest keha ja meeli kahjustavast rämpsust loobumiseks. Uue aasta esimestest päevadest tahaks pikka aega kinni hoida, et salamisi maad võttev argipäev ei saaks liiga vara tulla seda erilist tunnet ära rikkuma. Sest lõpuks tuleb ta ju niikuinii, iseasi, kas vargsi, "läbi lillede" või ehmatava, kui mitte lausa tujurikkuva mürtsatusega.

 Kui uue aasta esimesed päevad on saluutidena taevasse lennutatud, algab aasta ja maailma pikim kuu, jaanuar. Sama tardunud, kui on põhjamaise külma jaanuari loodus, on seda minu arvates ka jaanuarikuise aja kulg. Tean küll, et just sel perioodil hakkavad elumahlad puude ja põõsaste vaevuaimatavates pungades kiiremini liikuma ning seisakuaeg on pelgalt näiline. Millegipärast aga petab see valge tardumus siiski osavalt ära ja paneb pikisilmi igatsema soojuse ning nähtava tärkamise aegu. 

Siiski ei ole ma selle külma ja emotsioonitu aasta esimese kuu osas enam sugugi nii kriitiline kui ehk varasematel aastatel. Õigupoolest pean ka mina talvist teekonda läbi lumiste laante kauni postkaardi vääriliseks, iseäranis, kui seda ilu läbi autoakna silmitseda või nagu täna - oma kalli abikaasaga käsikäes läbi tiheda lumesaju rühkides. Juba fakt, et teeme seda koos, muudab meele rõõmsaks ja leplikuks. Seetõttu oleks sõnapaar "rahulik kulgemine" pika jaanuari iseloomustuseks päris sobiv. 

Soojema jaanuari puhul tiksub aeg suurte veetilkadena raagus puuokstelt ning katuseräästatelt. Niiske udu mähib kõik tornid ja mastid oma salli sisse ning muudab need nähtamatuks. Mingit osa ta jahedast kallistusest saame meiegi tunda, kuigi pori lisab pimedust. Aga tempo on ikkagi sama. Aeglane, unistav. 

Kui saaks võtta esimeste päevade unistused ja hoo ning mixida see pika sooja salli taolise jaanuari kulgemistesse, ja kui see sall oleks põhitoonilt küll valge, aga aeg-ajalt esineks selles toredaid värvilisi triipe, miks mitte ka mõningast sädelust, võiks aasta esimese kuu talvine teekond olla päris vahva. Mina esitan siinkohal küll endale väljakutse vähem viriseda ja rohkem tegeleda oma ellu värvide maalimisega. Ootan kohe huviga, mitu eredat triipu kuu lõpuks on ette näidata. Mõte hakkas igatahes juba tööle!