Siiski ei olnud ma päris kindel, kui Jaani ja Lisanni orelikontserdile meelitasin, kas neile ikka meeldib see. Tüdrukud on mul väga sotsiaalsed, aga just sel päeval vajus nende maailm väga mossi, et ühtäkki polnudki kedagi, kellega midagi põnevat ette võtta. Ehk oli seetõttu lihtsam ka orelikontserti idee maha müüa. See on vähemalt midagigi... Loviisa oli algul samuti kambas, otsustades viimaks siiski bioloogia olümpiaadiks ettevalmistamise kasuks.
Meie Jaaniga jätkame ka sel aastal kümne tuhande päevasammuga. Kui ma teda ja tüdrukuid täna Toomkirikusse orelikontserdile kutsusin, otsustasime kohe, et läheme rongiga ja kõnnime jalgsi Pääsküla jaama, kuhu on ca 5000 sammu. Tagasi teist sama palju, pluss Balti jaama juurest mööda treppi Toompeale ronimine. Õnneks pole meil ühtegi last, keda selline teekond heidutaks. Nii et ses osas oli kõik korras.
Aga ikkagi - orelikontsert. Isegi minu kui professionaalse organisti jaoks tundub orel soolopillina täielik “nišitoode”. Tean hästi, et isegi väga heakõlalist muusikat, seda enam aga mõne kaasaegsema helilooja loomingut või mõnda stiili võib olla päris keerukas kuulata. Eriti kui pole teost ise mänginud. Kuna orel on pillina hiiglane ja ta asetseb reeglina ka hiiglaslikus ruumis, sulavad ta helid mõnikord niivõrd kokku, et isegi minul on keerukas hinnata, kas interpreet mängib puhtalt ja kas üks või teine lugu peaks tõepoolest just sedaviisi kõlama. Samas vägev on ta ju nii ehk naa.
Jumalaema kiriku organist Pariisist suutis õnneks mind ja mu armsaid orelimuusika ilus veenda. Toomkiriku orelil on nimelt üks tohutult hea omadus - kaunid pehmed registrid. Seda ka fortes ja lausa Tuttis'ki. See orel ei lõika mitte kunagi kõrva. Oskusliku registratsiooni puhul pakub ta fantastilist kõlavärvide mängu. Ja kuidas see mees improviseeris! Juba seepärast tasus tulla.
Minu jaoks lisandus veel üks oluline nüanss - avalooks esitatud Bachi Passagaglia, imeline ja ülivõimas teos ajas mulle harjutamise isu peale. Olen seda ju kunagi ka ise mänginud. Miks mitte üles soojendada! Tean küll, et kõike ei jõua, aga minu puhul töötab väga hästi eelnevalt kirjapandud päevaplaan. Võin muidu vabalt mingi vähetähtsa toimetuse kallal kogu päeva nokitseda ja õhtul silmad häbelikult maha lüüa, et polegi nagu midagi teinud. Kellaajaline päevaplaan koos väikeste varuaegadega korrigeerib boheemlaslikku meelelaadi ja aitab vajalikel asjadel õigeks ajaks tehtud saada.
Homsest lisan päevaplaani ka oreli!
Ja veel. Mul on nii hea meel, et trio ei pea minu ja Jaani seltskonda igavaks, vaid tuleb rõõmuga kampa, kui vähegi aega ja võimalust. Vahvad noored!
Ja iseäranis õnnelik olen ma selle üle, et mu kallis mees teeb minuga kõik mu hullud ettevõtmised kaasa! Absoluutselt kõik! Orelikontsert oli kökimöki, kõige muljetavaldavam oli paari päeva tagune lumehangede-jooks, kui Viru tänava alguses avastasin, et meie rong läheb Balti jaamast kümne minuti pärast ja õhtuks plaanitud üritus ei võimalda järgmise rongi äraootamist. Oli see vast minek! Lumi oli vanalinnas ära koristamata ja uut sadas muudkui juurde. Mul oli tegemist, et Jaani kannul püsida, ta lippas raske kotiga ees nagu noor sälg! Jõudsime minutipealt. Kui ma talle rongis ütlesin, kui ta parasjagu mütsist vett välja kallas, et olen pisarateni liigutatud, et ei pea enam üksi toimetama, vaatas ta mulle imestunult otsa ja teatas, et see on ju täiesti normaalne!
Selline normaalsus sobiks küllap igale naisele…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar