Hakkasin mõtlema, et mäletan peast päris paljusid omaaegseid telefoninumbreid. Näiteks mu sõbranna oma, 527868. Oi, kui palju seda omal ajal ketrasin! Või esimese pinginaabri oma - 661828. Või Kadrina vanaema oma, suunakoodiga 232 ning unustamatu numbriga 90347 (hiljem 50347). Või Muhu oma, suunakoodiga 245, number 98730.
Kõige kummalisem lugu oli tol ajal meie enda telefoniga. Meie hoovi majad olid nimelt ehitatud Veepuhastusjaama töötajate peredele. Kõikides sealsetes korterites oli sisetelefon, millega sai helistada naaberkorteritesse, aga ka veepuhastusjaama kõikidesse ruumidesse, kus iganes meie hoovi korteriomanike pereliige või pereliikmed töötasid. See telefoninumber oli kolmekohaline, veepuhastusjaama omad algasid 2-ga, kodude omad 3-ga, meie number oli 392. Kui tahtsin oma sõbrannat õue kutsuda, pidin valima 386. Nii lihtne see oligi. Ka isa töökabinet veepuhastusjaamas oli 3-kohalise numbrikombinatsiooni kaugusel. See oli leidlik süsteem, sest nii sai “oma piirkonna” inimesi igalt poolt ja iga kell kätte.
Aga see polnud veel kõik! Kui keegi siiski telefoni kuuldeulatuses polnud, otsiti teda taga raadio kaudu. Igasse veepuhastujaama korterisse, rääkimata veepuhastusjaama ruumidest, oli paigaldatud spetsiaalne raadio. Krappraadio, nagu seda nimetati. Meie kodus asetses see köögi seinal. Kui muidu tuli sellest raadiost tavalist tolleaegse riigiraadio programmi, siis üsna tihti katkes sealne programm ja veepuhastusjaama dišpetser hõikas kõikide kodudesse ja tööruumidesse näiteks nii: “Ants O…, Ants O…, palun helistage 262”. See hõige “tuli läbi” ka juhul, kui raadio oli kinni.
Ka mina võisin, juhul kui ma oma isa tema kabinetist kätte ei saanud, helistada dišpetseri numbrile ja paljuda, et Ants O… helistaks telefonil 392 ehk siis koju. Hetke pärast hõigatigi see teade läbi krappraadio kõikidesse tööruumidesse ja korteritesse välja ning õige pea tuli isalt kõne, et mis lahti. Kõik oli niisiis kõigile teada :) Aga keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi.
Muide, kõik need hõiked kostsid valjuhäälselt ka üle veepuhastusjaama õueala. Veepuhastusjaama peamajale ja kõrvalhoonetele olid ilmselt paigaldatud valjuhääldid. Kui olime õues, kostsid need ka meie hoovi. Siiski toimusid säärased raadio kaudu otsingud ainult tööajal.
Keerukam lugu oli telefoniga siis, kui pidin näiteks linnast, telefoniputkast koju helistama. Selleks tuli esmalt valida veepuhastujaama dišpetseri pikem number, minu meelest oli see 431262, (aga vaat sellega võin küll eksida). Kui dišpetser vastas, tuli öelda “palun 392”, misjärel ta mind mu koduga ühendas. Sama süsteem oli kasutusel veel isegi siis, kui käisin juba Muusikakeskkoolis. Mäletan, et poisid narrisid, et mulle peab helistama “läbi kanalisatsiooni”.
Kui me tahtsime ise kellelegi mitte oma piirkonna inimesele helistada, oli asi lihtsam, telefoninumbrile tuli lihtsalt 0 ette valida. Peale nulli tuli oodata tooni, mis oli roheline tuli sõbra numbri valimiseks.
Kaugekõnedega oli pisut rohkem jamamist. Kõigepealt tuli valida 0 ja oodata tooni. Siis tuli valida 8, mis tähendas kaugekõnet ja ka sellele oodata tooni. Kui sinnamaani oli kõik õnnestunud, võis juba suunakoodi ja vajaliku numbri valida. Vahel toimus aga 8-ni jõudmisel mingi pidurdus, kas tooni ei tulnud või tuli kinnine toon või ragises teisel pool toru niisama. Ka selle puhul oli meil oma nipp - nulli asemel tuli valida 9. Praegu kõlab see küll täiesti jaburalt, aga vahel ühendas tõesti 9-ga ära ja ka 8 sai tooni taha. Mis valemiga, ei oska täna öelda. (Loviisa ütles väiksena mingi sama tobeda asja kohta oma pehmel lapsehäälel, et “šee on šelline šüsteem, et polegi mingit šüsteemi”).
Mõnikord tuli muidugi tükk aega nende nullide ja üheksatega jamada, enne kui kuskilt (kanalisatsiooni kaudu) ühendus tekkis. Eriti närvesööv oli asi muidugi siis, kui vanaema oli vaja kiirelt kätte saada vms.
Ma vanaemal oli Kadrina korteris lausa kaks telefoni, üks, roheline, esikuseinal, teine, punane, elutoas. Need olid paralleeltelefonid. Mõlemad kettaga. Kuna temal oli oma trepikojas ainsana telefon, kasutasid seda mõnikord ka naabrid. Neile helistati siis kokkuleppel ja kellaajaliselt vanaema numbrile. Naabrid ajasid oma telefoni-asjad ära esikus. Vahel, kui vanaema meiega suurest toas rääkis, võttis ka vanaisa esikust sõna, et “mis sa plärad, tegelikult oli see asi hoopis nii - …”. Siis nad rääkisid korraga.
Olid ikka ajad, mõtlen! Praegu on kõik inimesed sõrmepuudutuse kaugusel, ühtegi numbrit pole vaja meeles pidada, kõik on telefonimälus. Minu lapsepõlvekodus oli aga piklik nahast kaantega telefoniraamat. Oli seal alles numbreid! Teenindusmajad ja piletikassad ja bussijaamad ja juuksurid ja mis kõik veel! Ka minu klassikaaslaste numbrid olid mu lapse-käekirjaga ühele lehele ritta seatud. Igaks juhuks.
Kõige viimasele lehele oli aga ema käekirjaga kirjutatud “kel pole midagi öelda, räägib vahetpidamata”. Vaat nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar