16

Mu trioke ja lapselapsed

 Jagan tänase tähtsa päeva puhul killukesi oma kuueteist-aasta tagustest mõtetest. Et kolmikute ootus ja sünnitamine on niivõrd teistsugune, on võibolla põnev lugeda:

 

… Kõht hakkas kasvama peaaegu kohe. See oli naljakas, sest tegelikult on ju lapsed päris mitu kuud nii tillukesed, et nende peatset ilmaletulekut välisel vaatlusel küll aimata ei saa. Minult aga küsis üks mu kolleeg neljanda ootuskuu algul, millal ma sünnitama hakkan. Selleks ajaks oli rasedus vägagi väljapaistev. Võrdluseks võin tuua kursuseõe küsimuse mu esimese lapse ootusaja kaheksandal kuul – oot, kas sa oled rase?

 

Raseduse teisest poolest alates läks olukord keerukamaks. Et olen üsna kribu kehaehitusega, hakkas mu hiiglaslikuks paisuv kõht üha enam tähelepanu tõmbama. Lisaks ei olnud mul õige pea enam ühtegi selgamahtuvat riideeset. Ostsin ootavatele emmedele mõeldud poest kõige suuremad müügilolevad püksid, varsti pidin aga neidki kandma avatud luku ja värvli laienduseks õmmeldud kummipaelaga, üll hiiglaslik tiigritriibuline pluus, mille all too kentsakas püksilahendus võis turvaliselt peituda. Üks mu sõbrannadest laenas mulle mingi pruuni jope, mis keskelt ülilai, alt äärest aga veidikenegi ahenev, mistõttu ma ehk päris mardisandina ei mõjunud, kentsaka emalaevana aga kindlasti. Aluspükstest ma parem ei räägi. Need sain vanaemalt. “Hüvasti noorus” või kuidas neid nimetatigi…

 

…Ühel heal päeval olid mu gabariidid niivõrd suured, et ma ei mahtunud enam oma auto rooli. Pidin tol hommikul, nagu tavaliselt, tütre kooli viima, aga ühtäkki oli see ilmvõimatu. Hakkasin peaaegu nutma. Sõit jäigi tegemata, nagu ka kõik ülejäänud roolisolemised sünnituseni välja. Sel ajal ei saanud ma ka enam ise jalanõusid jalga. Kõht ei lubanud nii sügavat kummardust. Kandsin kuni laste ilmaletulekuni lääpatallatud kannaosaga madalaid laia liistuga kingi. Ka lumega. Need sai lihtsalt jala otsa torgata. Selline ma siis olin, naine, daam…

 

… Kõik lapsed püsisid enamvähem ühes kaalukõveras, kasvades kenasti ja siputades lõbusasti. Tähendab, küllap neil oli lõbus, minul mitte eriti. Mida aeg edasi, seda vähem sain olukorda nimetada mugavaks.

 

 Viimased kaks raseduskuud ma praktiliselt ei maganud. Proovisin küll üht-, küll teistpidi, ostsin endale erinevaid kõhtu toetavaid raseda patju – aga ei midagi! Lamamisele lisaks ei õnnestunud ka seista ega istuda.   Küllap võite aimamisi kujutleda kolmikuid ootava ema üüratut kõhtu. See, kui palju ta tegelikku venimisvõimet omab, pakkus mitmeid üllatusmomente mulle eneselegi. Sellest hoolimata välistas fakt, et lisaks lastele jäid rasedusaegsesse kõhtu ka kõik seal seni viibinud elundid, mis järk-järgult sisemise olelusvõitluse haledat lüüasaamist hakkasid tunnistama, igasuguse kosutava une. 

 

 Kui ühte last ootavad emad teevad oma ümaratest beebikõhukestest fotosessioone, siis mina ei suuda tänaseni oma “viimase vindi” rasedusaegseid ülesvõtteid vaadata. Mu kõht oli üle igasuguse mõistuse suur, käed-jalad aga piitspeenikesed. Nägin välja nagu hirmuäratav hiigel-ämblik…

 

Olin seadnud endale vaikimisi ühe olulise väljakutse – pidada vastu vähemalt 36 rasedusnädalat. Nimelt olin kuulnud, et selleks ajaks on lapsed ilmaletulekuks peaaegu valmis ja viimasel, üheksandal kuul tekib juurde vaid rasvkudet, mis tõstab kaalu ja muudab nad pehmeks ja pontšakaks.

 Muidugi oli säärane väljakutse minu tahtest täiesti sõltmatu, jutustades vaid lugu tervetest, ajaliselt sündivastest lastest, kes oleks valmis peatseks kojuminekuks. Lugesin päevi ja hiljem ka tunde selle eesmärgi saavutamiseks. Kolmikud sünnivad keskmiselt 32. rasedusnädalal, ajal, mil nad vajavad kosumiseks-kasvamiseks arstide abistavat kätt ja toetavat haiglainventari. 

 Mul vedas…

 

… Tahtsin väga oma triot ise sünnitada. Arst aga ütles, et see on ilmvõimatu. Esimene laps pidavat küll ilusti ära sündima, kuna aga emakas on kolmikraseduse puhul tohutult suur, ei jõudvat ta piisavalt kiiresti kokku tõmmata ja sünnitus jäävat seisma. Seejärel tekiks ikkagi vajadus erakorraliseks keisriks. Püüdsin arsti ära rääkida, et äkki siiski proovime.  “Meie, arstid, mõtleme eelkõige laste tervise ja heaolu peale,” muigas ta seepeale, “emade kapriise ei saa me alati arvestada.” Nojah, lõppkokkuvõttes oli tal muidugi õigus…

 

 Ikkagi tundus mulle keisrilõige veidi nagu “lati alt” läbiminek. Eks seda “loomulikku” oli ka piisavalt sotsiaalmeedias propageeritud. Lootsin väga, et vahetult keisri eel hakkab sünnitus siiski ise pihta ja pärast saame ainult käsi laiutada, et oli nagu oli. Aga ei hakanud ta pihta ühti!

 

… 29.12 hommikul kella poole üheksa paiku oligi see elumuutev hetk käes. 36 rasedusnädalat. Plaaniline keiser. Keisrilõige oli raskem, kui ma aimata oskasin. Olen oma päevikusse kirjutanud, et kõige hirmsam osa sellest oli protseduuri ettevalmistus. Operatsioon tehti spinaalanesteesias ehk seljasüstiga…

 

…Kahjuks ei saanud ma ise oma alakõhtu vaadata, sest sirm oli ees. Hetk, mil mu kõht lõhki lõigati, tundsin end aga väga huvitavalt – mul oli tunne, et mu nahka rebiti nagu kangast. Teate küll, kuidas kangapoe müüja, olles kangarullist vajalikud meetrid ära mõõtnud, need rullist lihtsalt ära rebib. Just selline rebimise tunne oligi mul alakõhus. 

 

 Edasi läks kõik kiiresti. Esimesed kaks last tulid kirjade järgi ilmale lausa ühel ja samal minutil – kell 9.11. See minut pidi olema pikk, sest sirmi tagant toodi mulle näha esmalt üks, siis teine tütar. Kell 9.12 kohtusin aga oma vastsündinud pojaga…

 

… Kolmikud olid sündides enam-vähem ühesuurused:

 

Loviisa kaalus 2506 grammi ja oli 46 cm pikk.

Lisann kaalus 2572 grammi ja oli 48 cm pikk.

Karl Johann kaalus 2406 grammi ja oli 47 cm pikk.

 

 Kolmikute sünnitust võttis vastu terve meeskond arste ja õdesid. Iga lapse jaoks oli määratud kolm inimest - ämmaemand, lastearst ja õde. Mind lõikas üks naistearst, abiks oli teine, pluss anestesioloog. Opiplokk oli inimestest tulvil – kõik minu ja trio heaks! See oli vägev! Olime hoitud, miski ei saanud jääda kahe silma vahele.

 

… Peale sünnitust nägin välja nagu üheksandat kuud rase naine. Üks laps oleks otsekui veel kõhtu jäänud. Seda see emaka aeglane kokkutõmbamine tähendaski, millest arst rääkis. Rohketest rasedusarmidest ja kõhulihaste diastaasist – seisundist, mille kohta kuulsin esmakordselt jõusaali treenerilt aastaid hiljem – ei hakka ma siinkohal isegi kirjutama. Ehmatama pani aga avastus, et too keskmine luu, mille külge kinnituvad rindkere alumised roided, oli ruumipuuduse tõttu praktiliselt püsti paindunud ning moodustas naha alla ehmatava mügariku.  Õnneks vajus ta mõne nädalaga normaalsesse asendisse tagasi. Teine küsimusi tekitav kehaosa oli selg – hiilgelkõhu vedimine lükkas puusad ette ja ülaselja ebaloomulikult taha. Otsisin päris tükk aega taga oma tavapärast, loomulikku kehahoidu…

 

… Olin arvestanud, et kui lapsed on terved, saame peaaegu kohe koju. Asi, millele ma aga ei osanud üldse tähelepanu pöörata, oli mu enda vaevarikkast ootusajast ja keisrilõikest taastumine. Mulle ei tulnud pähegi, et kui keha on saanud sellist vett ja vilet, ei ole kohene raseduseelne tippvorm mingi valemiga võimalik. Õnneks reguleeris keha oma suutlikkust ise, kui minutaoline aktivist seda enneaegselt lõhkuma püüdis hakata…

…Tegelikult võttis mu sinise naha ja lillade Dracula-huultega nägu väga kiiresti tavainimese jume, jalad hakkasid taas pearingluseta kandma ning kuuendal päeval peale sünnitust, mis oli 4. jaanuar, lubati meid beebidega koju. ..

… Sünnitumajast kojuminek oli meeleolukas, siis kuulsime esimest korda, millist kisa suudavad teha kolm pisikest kõri korraga. Eks nad tajusid, et muutus on tulekul, kui neile nende esimesi tibatillukesi villaseid kostüüme selga sikutasime – Loviisale roosat, Lisannile kollast ja Karl Johannile helesinist. Täiesti uus eluperiood terendas ees…