Otto ööelu

See on lõppkokkuvõttes lihtsalt nii naljakas lugu, et kuigi selle kirjapanek jäi mul kord pooleli, otsustasin ta nüüd ikkagi lõpetada.
Niisiis Otto, kel vanuseks toona 2 aastat ja 3 kuud, jäi ööseks meile.
Kõik oli hiilgav. Otto käis vannis- nagu alati minu juures olles. Seejärel käis Otto saunas- koos minu ja trioga. Seejärel Otto sõi, kreeka jogurtit meega- nagu alati minu juures.
Ja seejärel, kell pool kümme hakkasime Ottoga magama sättima. Otto voodikene asub me mängutoas. Mängutoas on ka lahtikäiv diivan, kus Helis meie juures ööbides magab ja kuhu ma sel korral endale aseme valmistasin.
Selgus, et Ottol on enne magamajäämist pikad rituaalid. Mina muidugi ei jaganud neist ööd ega mütsi. Ühel hetkel tõmbas Otto endale ühe Barbie nuku juukseidpidi voodisse. See olla emme! No hea küll, las olla pealegi. Seejärel luges Otto ette kõik, kes on kallid. Seda luges ta mitu korda. Mul hakkas silm hirmsasti kinni vajuma. Otto oli aga valvas. "Mannela!" käratas ta karmilt, kui unekesele järgi hakkasin andma. Jätkasime vapralt loetelu.
Mingi hetk hakkas Otto ise ära vajuma. Tundsin juba võidurõõmu- noh, et minu juures pole sugugi kehvem. See oli aga ennatlik. Ütleme, et kohati ta ju nagu magaski, aga aeg-ajalt kostus magaja huulilt vaikne hala. Mu mõistus ei võtnud kuidagi säärast omapärast unestiili. Ma ei saanud aru, kas peaksin sekkuma või tegema nagu ei kuulekski või veel miskit kolmandat. Ühesõnaga täielik jama!
Helis arvas messengeris, et võiksin pool-unes haliseva Otto potile panna. See aitavat kohe kindlasti. Tegingi nii. Ja aitaski! Kahekümneks minutiks. Kui minu silmas taaskord kinni hakkasid vajuma, oli Otto korraga püsti nagu jonnipunn, eirates kõiki mu katseid teda uuesti pikali suruda.
"Otto taa'b kooki", teatas ta tähtsalt. No tere hommikust!
"Otto taa'b alla minna!" korrati kangekaelselt nõudmist. Kell oli kaksteist läbi. Piilusin vargsi läbi pool-suletud silmade. Taevake, see laps ju on täiesti ärvel!
"Otto ta'b kooki!" läks hääleke veel pinevamaks. Tundsin, et pääsu pole. Kõrvaltubades magasid kolmikud, kel olid järgmiseks päevaks omad toimekad plaanid. Kujutasin juba ette, kuidas unine Loviisa "jubeda titekisa" üle valjuhäälselt nurisema pistab. Unine Loviisa pole nimelt samuti kerge variant. Mõtlesin, et nui neljaks, pean Otto vait hoidma.
Läksime alla. Otto ei ilmutanud mingeid väsimuse märke. "Otto taa'b kooki!" tõi ta oma soovi kolmandat korda kuuldavale. No kust ma võtan sulle keset ööd seda kooki, mõtlesin ahastusega. Leidsin potist ühe koorega keedetud kartuli. "Võta siis kooki," meelitasin Ottot. Otto sõigi veidi aega koogi pähe lusikaga külma keedukartulit. Siis aga võttis asi uue pöörde.
"Otto ei ta'a kooki!" teatas ta, "Otto taa'b emme 'uude." Mis mõttes!?
Nüüd kiskus asi pinevaks. Otto tahtis väga emme juurde. Ükski minu poolt pakutud asendustegevus ei aidanud. Poisi hääleke läks järjest nutusemaks. Minu nõutus kasvas minut-minutilt. Kodurahu huvides soovisin ülakorrusel magava trio nii kaua kui võimalik une hõlmas hoida.
Aga ega enam pikka pidu polnud. Otto läks närvi. Ja mina läksin ka närvi. Üldiselt väldin lapselastega hakkamasaamatuse korral Helise kaasamist- ma pole ju mingi algaja ema! Aga sel ööl olin selle ärkvel poisiga täiesti nõutu ja otsustasin siiski läbi messengeri Heliselt abi paluda. Imekombel juhtus ta täiesti ärkvel olema. Muidugi imestas ta kõigepealt, et kuidas on selline asi üldse võimalik, et kaheaastane poisike ühel ööl magamisest lihtsalt loobub. Mina ka ei teadnud.
Jumal tänatud, et Helis mulle nii lähedal elab! Otsustasime üheskoos, et Otto suur soov emme juurde pääseda on sel korral täitmiseks.
Aga sellega põhinali alles algab. Keerasin Otto ööriietega ühe paksu teki sisse. Ahjaa, enne koperdasin veel pimedas esikus seisva tolmuimeja otsa, mille eest Otto mind hetk varem isegi hoiatas, aga kuna ma ei saanud temakeelsest sõnast aru, lendasin ikkagi pool-ninali ning Otto hakkas nutma. Loviisa une katkemisoht ja suure riiu vallapääsemine oli muutumas käegakatsutavaks reaalsuseks.
Mul polnud enam aega ümber riietuda. Öösärk seljas ja crocsid jala otsas tundus sobiv öine rõivavalik. Või mis tundus, mul oli vaja karjuv Otto ruttu uksest välja saada! Loviisa, noh...
Öö oli meeldivalt jahe. Panin auto termomeetri kahekümne seitsme kraadi peale, et laps ei külmetaks ja asusime teele. See seitse minutit mis minu kodu Helise omast lahutab, on tavaliselt rahulik teekond. Nüüd aga, kae nalja, keeras üks tore sini-valge politseimasin mulle järsult sappa. Tekkis eiteakust. 

Siin ma nüüd olen, mõtlesin õudusega- laps tekki mähitult tagaistmel, ise öösärgi ja kalossidega roolis. Kell pool kaks... Raudselt ülikahtlane naine!
Õnneks oli mu auto hiljuti üle vaadatud ja ka tuled näitasid vist suht korralikult. Igatahes loobus politsei üks ristmik enne Helise kodu jälitustegevusest. Sain Otto emme turvalistesse kätesse üle anda.
Aga tagasiteel asus sama politsei taaskord sappa! No mida!?
Muidugi oli mu ärevus uuesti silmapilkselt laes. Endiselt ei olnud mul vähimatki huvi öösärgis ja crocsides ütlusi anda. Sõitsin väga-väga korralikult. Tema muudkui järel. Kuni... häh, selgus, et see oli nende jaoks lihtsalt üks naljakas mäng- masin keeras veidi enne minu maja jälle kõrvalteele!
Jõudsin koju. Trio magas, laps oli saanud emme juurde. Seal ma siis olin, pool-proff lapsevaigistaja ja politsei jälitamismängu-kaaslane. Öösärgiväel.
Hommikul leidsin esimese asjana diivanilt pooleldi ärasöödud keedukartuli...

Kallis kontsert

Mul on soolokontsert.
Kuulajad on saalis. Nad on oma eelmüügist soetatud väga kallite piletitega aegsasti kohale tulnud, sest teavad, et minu virtuoossus on muljetavaldav. Kava lubab romantilist muusikat. Suuremaid täpsustusi pole siiski lisatud.
Prožektorite süttides vaibub kahin saalis hiirvaikuseks.
Istun enesekindlalt orelipingile. Mängin täna Liszti. Muidugi teab kõrgesti haritud publik Liszti, kui efektset, jõulist ja ülimat virtuoossust nõudvat heliloojat. Vähem aga teatakse Liszti hilisloomingu sukeldumisest religiooni, meditatiivsusesse ja läbi pauside nõudlikku ootusse. Mängin väga aeglaselt ja keskendun kõlavärvidele. Las kuulavad!
Kontsert kestab täpselt viis minutit. Rohkem oleks publikule liiast. Lõpetan kergelt nasaalses registris kolmkõlaga, mis haihtub loetud sekundite jooksul igavikku.
Kummardan.
Publikust käib läbi kahin. Paar-kolm käteplaksu on justkui lindude tiivaplagin kõrge ruumi tohutu kajaga akustikas. Seejärel kostub pettunud hüüatus: "Nii lühike kontsert!" Hüüdjaks on punase kübaraga daam, algusest peale veidike ebameeldiv- kui nüüd järele mõelda. Talle sekundeerib teine, rangesse musta riietatud proua, kelle kriiskav hääl meenutab viiulikeelt, millele pooganaga liiga tugevasti peale vajutada:"Sada eurot ühe loo eest! Ennekuulmatu!"
Heidan pea rõhutatult upsakalt selga. Miks nad ei peaks maksma? Viskasin praegu pärleid sigade ette, antagu mulle see pisuke iroonia andeks. Minu interpretatsioon oli ja on eriliselt väärtuslik. Ja ma ei pea kunagi ütlema, mida ja kui kaua suvatsen mängida. Väärin jäägitut jumaldamist ja pikka aplausi. Ka siis, kui valiksin vaikuse.
Saalist kostub üha valjemaid hüüatusi. Vaatan neid õnnetuid vaidi kaastundliku pilgiga, ise rihtides mõttes otse rõdu all istuva pool-kiilaka vanahärra läikivat pealage... siis löön aga märkamatult käega ja kaon väärikalt oreli sisemusse. Mida nad õigupoolest sellise käitumisega taotlevad? Mina ei teinud midagi valesti.

See lugu illustreerib minu erialasse ümberpandult hiljuti läbielatut, kus mu muidu igati tubli töömees mul rahaga nii jõhkralt naha üle kõrvade tõmbas, et olen siiani uskumatusest veidi oimetu. Õigust jäi ülegi.
See kirjatükk aidaku aga sellele teemale joon alla tõmmata!

Kotkas, kes ei julge lennata

 Eelmise loo jätkuks jutustan videost, mille keegi oli FB riputanud. Selles oli filmitud kaks aastat puuris istunud kotkast, keda hakati kõrge mäe harjal vabadusse laskma. Suursugune lind oli puurist välja pääsedes sügavas hämmingus. Mitmeid kordi sirutas ta oma tohutuid tiibu- aga lendu ei tõusnud. Mitmeid kordi algatas ta mäeharjal kiire hoojooksu- aga peatus taas. Taevalaotuse kutse oli küll tohutu, kuid lind ei uskunud enam, et see tema jaoks taas valla on pääsenud. Jälle tiibade sirutus, jälle hoojooks- ja taaskord seisak.
 See video meenub mulle peaaegu iga kord, kui kellegi umbes omavanuse vastassoost isikuga romantilise eesmärgiga tutvuda püüan. Sest nali naljaks mu eelmises, soovisedeli kirjatükis, natuke tuleb ikka oma unistuse täitumiseks ka ise kaasa aidata. Niisiis, olen käinud kohtamas (ei, minu pilti pole rippumas üheski portaalis).
 Kahjuks tuleb tõdeda, et paljude "tugevate ja osavate isaslindude" sisemine jõud on keskeas juba nii palju raugenud, et nad oma "vägevate tiibade sirutusulatuse demonstreerimisest ja paarist kiirest hoojooksust" kaugemale ei jõuagi. Ja see tendents tundub aina kasvavat, kui ka teiste kogemused enda omadega kõrvutada.
Mina tahaksin küll lennata. Eks kehitan siis taaskord õlgu ja teen seda üksi. Maailm on õnneks sama kaunis ka läbi üheainsa silmapaari.

 Kuna olin väga pikalt abielus, ei ole mul väga suurt kogemust inimestega romantilisel tasandil tuttavaks saamisega. Ka terapeudina tegelen paaridega, kes on juba väga ammu tuttavad. Kohtumislugu puudutame vaid põgusalt. Niisiis tunnen end sellel alal suhteliselt rohelisena.
 Mul ei ole väga lihtne võõra inimesega kohtuda. Eriti sel eesmärgil. Võib öelda, et lausa pelgan seda. Seetõttu olen ka reaalsete kohtumiste osas üsna valiv. Loomulikult soovin, et mu tulevane kaaslane oleks haritud, tark, hea huumorisoonega ja enesega hakkamasaav- nagu ma isegi. Paraku tõi üks soome mees, kellega ma tema kõrge ea tõttu küll kohtama ei läinud, paar sisukat kirja aga vahetasin ometigi, välja mõtlemapaneva fakti, et minu vanuses ja haridustasemega naistel ongi kõige suurem oht jääda üksikuks. Meestel mitte. Küllap tal on õigus. Mul pole tõepoolest olnud jaksu ega tahtmist kohtuda kõikide eksnaisi kiruvate, kirjavigadega kirjutavate, ebastabiilisete või lihtsalt eemaletõukavate tutvumiskandidaatidega. Võimalik, et olen välja praakinud ka mõne lihtsa, aga hea inimese.
 Need, kes on aga minu silmis algselt võrdväärseks partneriks sobivad sümpaatsed mehed, on mõne aja pärast osutunud just nendeks "kotkasteks, kes ei julge lennata"...

 Sõbranna andis mulle lugemiseks raamatu "Veenus ja Marss kohtuvad". Seal on põhjalikult kirjeldatud viit romantilise tutvumise staadiumit, millest viimane oleks kihlus.
 Esimeses, veetluse staadiumis, on kõik kirjasolev arusaadav. Probleemid ilmnevad aga juba teise, kõhkluse staadiumi osas. Olen küll üsna hea tajuga inimeste omavahelise sobivuse osas, ent kõhklused esinevad minulgi, liiatigi, et enam naljalt kohest "puuga pähe" armumistunnet ei koge. Kordan endale siiski mantrana "anna talle võimalus".
See, mis aga juhtub keskealiste meestega kõhkluse staadiumis (osadel ka varem), on kurb ja mõtlemapanev. On see hirm või mugavus, mis "mängu ilu" tahaplaanile lubab jätta, ei oska öelda.
 Üks teine sõbranna teadis oma mehe lahkuläinud sõbra sõnade järgi öelda, et tänapäeva naised olla ise oma agressiivsuse ja pealetükkivusega "mängu ilu" täielikult hävitanud. Võib olla ma lihtsalt ei teagi, et on olemas teine reaalsus, kus mees istub jalg üle põlve, oodates, et naine tuleks ja ta maha murraks? Mind selline väljavaade küll ei ahvatle. Pigem jätkan üksinda. Tahaksin ikka ise ihaldatud olla!
 Kolmandal sõbrannal on tore ütlus- kui tahad teada, kas sul on partner või mitte, siis vaata õhtul voodisse. Tutvumise ja vastastikuse veetluse faasis täiendaksin seda nii- kui tahad teada, kas sinust ollakse huvitatud või mitte, vaata õhtul sõnumeid või kirjakasti. Kui sa ikka kordagi pole vastaspoolele meenunud, on pilt selge. Tiivasirutus on tehtud, huvi on äratatud- nüüd võib "ilus isane" vanale heale roikale kobida ja pea tiiva alla pista...

Mis siis saab?
Filmiklipis hakkas kotkas lõpuks siiski lendama. Tõsi, algul oli lend madal ja ebakindel. Mitmel korral tuli maanduda, et veidi julgust koguda ja uuesti tõusta. Klipi lõpus paistis aga taevasinas vaid kaks mustavat täppi. Ma ei tea, kust see teine tekkis, aga mulle tundub, et see lihtne motiiv võiks olla omamoodi võti ka minu tänasele loole.
Armastus aitab alati. Ma pole seda lihtsalt veel leidnud.

Soovidest

Öeldakse, et soovidega tuleb olla ettevaatlik, kuna need võivad täide minna. Vahel ka omal viisil.
Minu kaks suurimat elusoovi on küll täitunud lausa sõna-sõnalt. Kuigi olen neist siin ka varem kirjutanud, pole ehk väike meenutus enne põhiteema juurde jõudmist liiast...
 Esimese soovi kirjutasin teismelisena Jaani kirikus toimunud vespril märkmikku. Mäletan, et istusin kusagil parempoolsetes pinguridades ja orel mängis.
Olin pianist ning polnud peaaegu midagi, mis mind ja orelit ühendanuks. Kirjutasin märkmikku lause: “minust peab saama orelikunstnik”.
Mõne aasta pärast sai Jumala juhtimisel teoks oreli eriala taasavamine Muusikaakadeemias täpselt sel aastal, kui mina sinna astuma pidin ning täiesti müstilisel kombel toimus kohtumine legendaarse professor Hugo Lepnurmega, kes mind, null-orelioskusega tudengihakatist, ekstra sellele erialale õppima kutsumas käis. 
Ja kui veel lisada, et nüüdseks olen sealsamas Jaani kirikus, kus toona need saatuslikud sõnad märkmikku kritseldasin, inimeste elukaare olulisi sündmusi orelimuusikaga kaunistanud juba üle kahekümne aasta, siis selle soovi täideminekuks võib ju küll südamerahus lugeda 100%. 
 Teine päevikusse üleskirjutatud soov oli: “mul saab olema neli last”. Jah, muidugi olid mul kõik eeldused, st pealtnäha ontlik abielu, kodu ja normaalne majanduslik seis, lisaks ka sünnitusvõimest tunnistust andev tubli esimene laps, ette näidata, aga et triol tulekuga kiiret ei paistnud olevat, andis mu bioloogiline kell veidi tugevamat sireeni, mille ajel need sõnad paberile seatud saidki. Miks just neli, ei mäleta. Mäletan küll, et ahastuses sai mõnel korral ohatud, et “tuleks ükski lisaks...”, aga veel tükk aega ei juhtunud midagi. 
Kuni kätte jõudis taaskord soovide täitumise päev, mil mu maja täitus lastega korrapealt. Neli- nagu soovisin.
Aga eelnev oli vaid sissejuhatus, kaunis viide sellele, kuidas meid hoitakse ja juhitakse ning kuidas meile ei keelata midagi, mida armastame ja millega toime tuleme. "Paluge- ja teile antakse, otsige- ja te leiate, koputage- ja teile avatakse..." (Lk 11) Nii lihtne see ongi... Peaaegu...
 Ainult... mul on veel üks hästi tähtis soov, mille olen juba mõnda aega tagasi kirja pannud, aga mis pole tahtnud kuidagi täide minna. Ah et mis? Kuidas seda nüüd öeldagi...
 Lugesin ühe veidi endasarnase naise pihtimuslugu sellest, kuidas tema oma ellu partneri "tõmbas", kui oli tüdinenud üksiku staatusest. Ta olevat nimelt kirjutanud seinale suure sildi "Mees- ja ruttu!" Mõelda vaid, loetud päevade jooksul olevatki tema "prints valgel hobusel" õuele ratsutanud, sinna jäänudki ja kui nad ära pole surnud... ah, ühesõnaga, lugesin seda lugu, silmad pärani peas ja mõtlesin, et ohoo, kui see asi nii lihtsalt käib, miks siis mina siin aastaid üksikuna konutan- proovin ka!
Vaadake, asi on selles, et minu tegevusvaldkondades ei ole eriti meesterahvaid. Okei, mõni ikka on ka. Aga ütleme nii, et see mõni kipub liiga tihtilugu olema abielus, paadunud vanapoiss või lihtsalt ullikene. Ühesõnaga, printse igapäevaselt ringi ei kappa. No ja ega ma isegi töörutiinis mingis muinasjutus ei ela. Olen ikkagi erialaliselt pühendunud ja kompetentne naine.
 Tegin hoopis sildi. Kirjutasin sellele samuti sarnase sõnumi, nagu too naine, kellest lugesin. Rõhutasin ka üle, et asjaga on kiire. Kaksipidi mõistmist ei saanud olla.
 Minu heledal magamistoa seinal tundus too sinise pastakaga kribatud paberilipakas nagu sadul sea seljas, aga surusin hambad risti ja asusin ootama. Asi lõppes suhteliselt kiirelt ja piinlikult, kui trio, eesotsas Loviisaga järgmisel või ülejärgmisel päeval mu magamistuppa marssis, arusaamatu näoga Maagilist Universumi Märguannet jõllitas ning otsesõnu "Mis tobedus see on?" küsis. Muidugi rapsasin oma võlupaberi koheselt karmide pilkude eest garderoobi kaitsvasse rüppe, kuid sellegipoolest piidlesid lapsed mind imelikult veel mitu päeva. Püüdsin küll mõelda, et ehk sai see soovikene siiski kiirelt edastatud. Kahtluse tekkides kaalusin varianti see öö hõlmas igaks juhuks näiteks katusele kleepida, kus mõistmatuid isikuid igapäevaselt ringi ei tammu ja kus ta Saajale veelgi lähemal asetseks, aga pelgalt mõtteks jäi seegi. Mingi arunatuke peab ikka inimesel säilima!
Too kokkukäkerdatud paber on nüüd veidi varjulisemas kohas. Kabjaplaginat pole nii vähese panustamise peale muidugi järgnenud.
On vaikne.
Vaid orel mängib tasakesi taustaks ja lapsed lärmavad õues batuudil...

Imeline aeg

Imeline aeg!
Ainult ma ei saa aru, miks ma oma õhtustele kõnniringidele paarinädalase vahe olen lubanud? Just olin õnnelik, et ükskord ometi saab vaadelda kevadet lausa päev-päevalt, pakatevatest pungadest kuni suure õitsemiseni. Ja nüüd, palun väga, ongi kõik juba toimunud!
Kõndisin täna ligi 9 kilomeetrit. Varsakabjad, kes möödunud korral tibatillukestena varbaidpidi kraavis sulistasid, olid nüüdseks paisunud hiiglaslikeks noorukiteks ja tervitasid mind oma sügavkollaste õite ja läikiv-roheliste lehelatakatega. Metsmaasikad olid samuti õied avanud, et päike neid soojendaks. Toominga lõhn uimastas endiselt ja kodu-aedade õunad, pirnid, kirsid ja muud viljapuud olid õitemerest lausa lookas.
Kägu! Lahe lind. Kusagil minu kõnniteekonna metsatukas ta kukkus, vahepeal vaikis, siis kukkus edasi. Ku-ku moodustas korraliku väikese tertsi, ainult et ülemise ku- peal oli ka väike, pool tooni kõrgem kaunistus. Mulle see laul meeldis.
Lapsed ja teismelised olid samuti kambakesi rajal. Nad istusid küll rohkem pinkidel ja ajasid juttu, aga vähemalt tohib nüüd sõpradega kokku saada! Ühte asja ma nende puhul küll ei taipa- kuidas nad raatsivad nii kaunite loodushäälte keskel istudes mobiilidest mussi lasta? Nii jääb ju isegi kägu kuulmata! Aga pean ma siis kõike taipama...
Homme tuleb kindlasti uus ring välja mõelda. Päris ilma nii kaunil ajal küll ei saa...

Front flip

Eriolukorra ajal lapsed teatavasti koolis ei käinud. Nad õppisid kodus ja nende emad pidid olema nende õpetajad, isegi juhul, kui nad selleks mingit erilist kutsumust ei tundnud.
Õppimise vaheaegadel ning peaaegu kõik õhtupoolikud veetsid minu lapsed batuudil. Kuna me just liiga rangelt muust maailmast ei eraldunud ja igale lapsele võis jääda ka eriolukorra ajal üks sõber, kellega kohtuda, võis juhtuda, et me batuudil hüppas korraga kuus-seitse last. Hea, et mulle politseid kaela ei saadetud!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt polnud ma tänaseni kordagi vaadanud, mida nad seal batuudil õigupoolest teevad. Täna aga jäi mulle juhuslikult pilk peale- ja see, mida nägin, oli täiega äge!
(Teate ju küll, et lapsi kasvatades tuleb rõhuda nende tugevusele. Sel viisil kasvab lapse usk endasse ja oma võimesse olla milleski hea. Mul endal oli lapsepõlves ja varajases täiskasvanueas sellega tõsine tegu.)
Ühesõnaga, kui ma nägin Karl Johanni batuudil kõiki neid muljetavaldavaid hüppeid sooritamas, ei olnud ma vaimustuse jagamisega kitsi. Üks hüpe- nimelt front flip- hakkas ka mulle  endale huvi pakkuma, tundudes üsna jõukohane ja proovimist väärt. Et olin parasjagu 6-kuuse Rubeni ja 2-aastase Otto hoidjaks, ronisin esialgu batuudile koos nendega. Otto seltsis ei olnud front flippimine siiski võimalik, kuna minu kehavalitsemise oskus ei pääse Karl Johanni omale ligilähedalegi. Pidin ootama, kuni Otto batuudist tüdineb. Õnneks käib see kahestel ruttu ning õige pea hakkas Otto hoopis nukuvankriga murul rallima. Vaene Ruben aga pidi batuudi äärel mu hüppe-katsetusi siiski taluma. Eks ta siis loksus veidi kaasa.
Perfektne front flip peaks olema nii- hüppad batuudil nii kõrgele, kui saad ning kõrgeima hüppe ajal teed õhus kukerpalli, maandudes elegantselt püstiaasendis, misjärel front flip sooritatuks loetakse.
Mina maandusin oma elu esimese front flipi järel elegantselt tagumikule. See flip käis nimelt nii kiiresti, et mul polnud õrna aimugi, mispidi ma parasjagu üldse olen. Maandusin lihtsalt seetõttu, et inimesel pole lennuomadusi. See et tagumik ette jäi, oli niisiis täiesti juhulik. Sest järgmise flipiga oli selleks piirkonnaks turi ja kael, mis polnud enam üldse nii mugav. Kaalusin korraks isegi loobumist. Õnneks jäi tahtejõud siiski peale ja palusin perfektse tehnika omandamiseks Karl Johannil veel mõned näidishüpped teha. Ahhaa- probleemiks olla mu käed, mis üldse kaasa ei aita!
Kahjuks ma käte tehnikat täna siiski ei omandanud. Ausõna, see kukerpall seal õhus on lihtsalt nii ülikiire! Aga hüpped läksid siiski järjest paremaks. Karl Johanngi polnud kiitusega kitsi. "No sinu vanust silmas pidades on see täitsa pro," arvas ta.
Eks ma siis salaja harjuta edasi. Ükskord maandun ma jalgadel niikuinii! Mis siin vanusega pistmist? Tõsi, enamus emadest front flippidega ei hiilga. Aga ikkagi...
Vaat kui jõuan ükskord backflipini! :)

Rattasõit

Käisin täna jalgrattaga kesklinnas. Jaani kirikus. See oli umbes 32-kilomeetrine tiir. Minnes valisin tee üle Nõmme ja Järve, tulles aga väntasin mööda Paldiski maanteed Rocca al Maresse ja sealt juba Harku kaudu Laagrisse.
Toomingad õitsevad. Nende magus-uimastav lõhn saatis mind peaaegu kogu mu teekonna- kuigi ääremärkusena pean mainima, et ega see linnasõit mingi unelmate rada küll pole. Rohelust tekib aga iga päevaga järjest juurde ja seda tunnetab isegi kesklinnas.
Kirikuõpetaja rääkis täna muuhulgas oma rattatrennidest. Tema sõidab ilmselt ühes maanteerataste pundis. Ta rattakummid olla võrreldes teiste omadega liiga paksud, tööd peab tegema sellevõrra rohkem.
Oskuslikult jutustaski ta võrdluseks, kuidas mõni inimene otsekui maanteerattal kiiresti ja siledalt läbi elu sõidab, samas kui teine ninast vere välja pressib, et veidikegi edasi liikuda.
Mõtlesin, kuidas on minuga. Minu jalgratas kuulub õigupoolest Helisele, aga tema pole ammu sõitnud. Lapsed ju väikesed! See ratas sobib mulle väga. Palju paremini, kui mu isiklik, mis on tõesti "ninast-vere-väljapressija", kuna on raske ja absoluutselt ei liigu edasi! Helise oma veereb päris hästi. Ja tema seljas on mugav istuda. Selg on üsna sirge, nagu daamile kohane.
Arvan, et minu ja minu sõidustiili kohta võiks kasutada sõna "vintske". Ei, tõesti ei ole ilus sõna, aga kust leida paremat, kui tundub, et võin väsimatult sõita ükskõik kui pikki vahemaid. Tempo valin muidugi vastavalt tuule suunale. Noh, enamalt jaolt on see rattureil ju ikka vastu...
Muidugi sõidavad kõik lateks-mehed minust mööda. Aga see pole üldse oluline! Neil on ju teine eesmärk.
Minu jaoks on tähtis teekond, kulgemine. Kui ümberringi on suur liiklus, on see otsekui tihe eluperiood. Aeg-ajalt tuleb isegi sadulast maha ronida, et minna ratas käekõrval üle tee. Või teinekord äkitselt pidurdada, et mitte kedagi pikali sõita. Märkamine ja vajadusel peatumine on niisiis olulised nii rattasõidul kui ka elus.
Vahel läheb tee ülesmäge. Teate ju küll seda ilmajaama-tõusu, kui Astangu juurest Harku poole sõita. Ma ei tule seal sadulast maha! Aga ei saa öelda, et see päris kökimöki oleks. Nagu eluski- vahel lihtsalt tuleb end raskustest läbi närida.
Laskumised on vastupidi- puhas rõõm. Mulle niiväga meeldib kiire sõit, kui tuul vastu nägu vihiseb, nii et hing peaaegu kinni jääb. Ka elul on tore lasta end kanda- edu või armumise perioodil. Muidugi on siis võimatu meeles pidada, et kõhtu kõditavale vabalangemisele antakse ikka tõus ka kaalukausiks.
Selline see elu kord on.
Viimased viis kilomeetrit enne kodu on väga tavaline tee. Ei tõuse ega langusi. Võiks lausa igavust tunda, kui selles tees ei oleks midagi tuttavat, armsat ja ilusat. Mis see siis on, mis kannustab? Ikka see, et peale pikka päevatööd, peale tõuse ja langusi, peale vihma ja päikesepaistet, peale lillede nuusutamist ja tiheda liikluse peale turtsumist võime jõuda koju.
Jah, sealt see paistabki, veel üks kurv- ja kohal! Ah, milline õnn on langeda väsinult tugitooli, teha tassike teed ja kõike seda siin kirjutada...