Kallis kontsert

Mul on soolokontsert.
Kuulajad on saalis. Nad on oma eelmüügist soetatud väga kallite piletitega aegsasti kohale tulnud, sest teavad, et minu virtuoossus on muljetavaldav. Kava lubab romantilist muusikat. Suuremaid täpsustusi pole siiski lisatud.
Prožektorite süttides vaibub kahin saalis hiirvaikuseks.
Istun enesekindlalt orelipingile. Mängin täna Liszti. Muidugi teab kõrgesti haritud publik Liszti, kui efektset, jõulist ja ülimat virtuoossust nõudvat heliloojat. Vähem aga teatakse Liszti hilisloomingu sukeldumisest religiooni, meditatiivsusesse ja läbi pauside nõudlikku ootusse. Mängin väga aeglaselt ja keskendun kõlavärvidele. Las kuulavad!
Kontsert kestab täpselt viis minutit. Rohkem oleks publikule liiast. Lõpetan kergelt nasaalses registris kolmkõlaga, mis haihtub loetud sekundite jooksul igavikku.
Kummardan.
Publikust käib läbi kahin. Paar-kolm käteplaksu on justkui lindude tiivaplagin kõrge ruumi tohutu kajaga akustikas. Seejärel kostub pettunud hüüatus: "Nii lühike kontsert!" Hüüdjaks on punase kübaraga daam, algusest peale veidike ebameeldiv- kui nüüd järele mõelda. Talle sekundeerib teine, rangesse musta riietatud proua, kelle kriiskav hääl meenutab viiulikeelt, millele pooganaga liiga tugevasti peale vajutada:"Sada eurot ühe loo eest! Ennekuulmatu!"
Heidan pea rõhutatult upsakalt selga. Miks nad ei peaks maksma? Viskasin praegu pärleid sigade ette, antagu mulle see pisuke iroonia andeks. Minu interpretatsioon oli ja on eriliselt väärtuslik. Ja ma ei pea kunagi ütlema, mida ja kui kaua suvatsen mängida. Väärin jäägitut jumaldamist ja pikka aplausi. Ka siis, kui valiksin vaikuse.
Saalist kostub üha valjemaid hüüatusi. Vaatan neid õnnetuid vaidi kaastundliku pilgiga, ise rihtides mõttes otse rõdu all istuva pool-kiilaka vanahärra läikivat pealage... siis löön aga märkamatult käega ja kaon väärikalt oreli sisemusse. Mida nad õigupoolest sellise käitumisega taotlevad? Mina ei teinud midagi valesti.

See lugu illustreerib minu erialasse ümberpandult hiljuti läbielatut, kus mu muidu igati tubli töömees mul rahaga nii jõhkralt naha üle kõrvade tõmbas, et olen siiani uskumatusest veidi oimetu. Õigust jäi ülegi.
See kirjatükk aidaku aga sellele teemale joon alla tõmmata!