Front flip

Eriolukorra ajal lapsed teatavasti koolis ei käinud. Nad õppisid kodus ja nende emad pidid olema nende õpetajad, isegi juhul, kui nad selleks mingit erilist kutsumust ei tundnud.
Õppimise vaheaegadel ning peaaegu kõik õhtupoolikud veetsid minu lapsed batuudil. Kuna me just liiga rangelt muust maailmast ei eraldunud ja igale lapsele võis jääda ka eriolukorra ajal üks sõber, kellega kohtuda, võis juhtuda, et me batuudil hüppas korraga kuus-seitse last. Hea, et mulle politseid kaela ei saadetud!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt polnud ma tänaseni kordagi vaadanud, mida nad seal batuudil õigupoolest teevad. Täna aga jäi mulle juhuslikult pilk peale- ja see, mida nägin, oli täiega äge!
(Teate ju küll, et lapsi kasvatades tuleb rõhuda nende tugevusele. Sel viisil kasvab lapse usk endasse ja oma võimesse olla milleski hea. Mul endal oli lapsepõlves ja varajases täiskasvanueas sellega tõsine tegu.)
Ühesõnaga, kui ma nägin Karl Johanni batuudil kõiki neid muljetavaldavaid hüppeid sooritamas, ei olnud ma vaimustuse jagamisega kitsi. Üks hüpe- nimelt front flip- hakkas ka mulle  endale huvi pakkuma, tundudes üsna jõukohane ja proovimist väärt. Et olin parasjagu 6-kuuse Rubeni ja 2-aastase Otto hoidjaks, ronisin esialgu batuudile koos nendega. Otto seltsis ei olnud front flippimine siiski võimalik, kuna minu kehavalitsemise oskus ei pääse Karl Johanni omale ligilähedalegi. Pidin ootama, kuni Otto batuudist tüdineb. Õnneks käib see kahestel ruttu ning õige pea hakkas Otto hoopis nukuvankriga murul rallima. Vaene Ruben aga pidi batuudi äärel mu hüppe-katsetusi siiski taluma. Eks ta siis loksus veidi kaasa.
Perfektne front flip peaks olema nii- hüppad batuudil nii kõrgele, kui saad ning kõrgeima hüppe ajal teed õhus kukerpalli, maandudes elegantselt püstiaasendis, misjärel front flip sooritatuks loetakse.
Mina maandusin oma elu esimese front flipi järel elegantselt tagumikule. See flip käis nimelt nii kiiresti, et mul polnud õrna aimugi, mispidi ma parasjagu üldse olen. Maandusin lihtsalt seetõttu, et inimesel pole lennuomadusi. See et tagumik ette jäi, oli niisiis täiesti juhulik. Sest järgmise flipiga oli selleks piirkonnaks turi ja kael, mis polnud enam üldse nii mugav. Kaalusin korraks isegi loobumist. Õnneks jäi tahtejõud siiski peale ja palusin perfektse tehnika omandamiseks Karl Johannil veel mõned näidishüpped teha. Ahhaa- probleemiks olla mu käed, mis üldse kaasa ei aita!
Kahjuks ma käte tehnikat täna siiski ei omandanud. Ausõna, see kukerpall seal õhus on lihtsalt nii ülikiire! Aga hüpped läksid siiski järjest paremaks. Karl Johanngi polnud kiitusega kitsi. "No sinu vanust silmas pidades on see täitsa pro," arvas ta.
Eks ma siis salaja harjuta edasi. Ükskord maandun ma jalgadel niikuinii! Mis siin vanusega pistmist? Tõsi, enamus emadest front flippidega ei hiilga. Aga ikkagi...
Vaat kui jõuan ükskord backflipini! :)