Veel üks versioon laste saamisest

Poja paterdas täna peale lõunauinakut mulle (kes ma samuti omale väikese puhkuse lubasin) kaissu. Tüdrukud veel magasid.
Kallistasin seda mõnusat unesooja põnni, ise küsisides: "Mis sa arvad, miks sa mulle küll nii kallis oled?"
"Sest ma sündisin sinu kõhust," oli õige vastus varnast võtta.
"Ahaa! Aga kuidas sa mulle kõhtu said?" pärisin edasi.
Teadsin, et nad lugesid just vanaema juures raamatut "Kuidas ma maailma tulin".
"Tead, sellega on niisugune lugu," seletas üleöö targaks saanud väikemees tähtsa näoga, "et kui naine kallistab hässssti kõvasti ühte võõrast meest, siis sellest mehest hüppab seeme "vupsti" naise kõhtu. Tavaliselt üks, aga vahel ka mitu, siis sünnivad kolmikud!"

Vaidlus

Meil oli V.-ga vaidlus. Selline tavapärane nädalalõpu pinged-maha-"kamm". Vaheldus tava-rutiinile. Ma isegi ei mäleta, millest see alguse sai, pole vast tähtiski, igatahes olin mina oma "õiguses" raudpolt-kindel, samuti tema.
Muide, selleks, et lapsed aru saaksid, et miskit viltu, pole sugugi vaja karjuda. Piisab vaid rõhutatud diktsiooniga rääkimisest, vürtsiks näputäis  hõrku irooniat- kui juba nad, tarkpead, taipavad!
Täna istuti meie "etenduse" avataktide ajal jalgu kõlgutades aknalaual. Tehti nägu, justkui olnuks õues midagi erakordselt huvipakkuvat- mis andis meile V.-ga, kes me mõlemad end tol hetkel kõrgema järgu psühholoogidena tundsime, teist tema vaimupimeduse pärast ehk veidike haletsedeski- meile andis see kujutletava vabaduse oma "teoreemi" veelgi emotsionaalsemalt tõestada (kuigi tagantjärgi taipan, et tegelikult ei mõista me olukorra kontrolli alt väljumisel kõige lihtsamat kehakeeltki!).
 Hetkel, mil kummagi monoloogi paus tekkis- küllap lõppes mõlemal õhk otsa- kostus aga aknalaualt selge lapsehääl: "Tegelikult me ju kõik armastame üksteist väga, onju? Mis sest, et vahel vaidleme!"
Tardusime keeletuks.
Mõelda vaid, selles lauses peitub kogu olemise võlu- kogu oma lihtsuses, mida meie ei taibanud!
Ja Lahendus, viis aastat vana, istub jalgu kõlgutades aknalaual, vaadates taas huviga aknast välja...

Väike rattajutt

Täna ületas trio jälle ühe verstaposti suureks saamise teel- Loviisa ja Joss hakkasid ilma abiratasteta sõitma! Lisannil paistab asi veel veidike aega võtvat, kuid temagi pusib oma pisikesel rattal agarasti, mine tea, ehk juba homme tabab selle lihtsa tasakaalu-hoidmise nipi ära!
Jälgisin neid kodutänavat mööda kaugenevaid väikeseid rattaselle, püüdsin kinni silbikesi elavast vestlusest ja leidsin end mõtlemast, kui alles see oli, mil samu teid vankriga mõõtsin. Nii lõpmatult kauge tundus siis aeg, mil see lõbus punt roomama, kõndima, mängima- ja üldse inimeseks saab. Nüüd sikutaks sedasama aega tasakesi varrukast ning manitseks poolhääli: "Kas siis tõesti peab niiviisi ruttama? Peatu nüüd hetkeks, no palun!"

Vanadest inimestest

Mida aastaid edasi, seda rohkem hakkan lugu pidama vanadest inimestest. Kui palju on neilt õppida! Miks küll seda noorena ei taipa?
Esimesena meenub mulle muidugi vanaema. Tema alatine kohalolek. Tema siiras huvi minu maailma, mulle tähtsate asjade vastu. Lõputult aega arutlemiseks.
Üha enam hakkavad silma ka võõrad. Näiteks on huvitav tõdeda, et need, kes minu lastes kolmikud ära tunnevad, kui kusagil üheskoos liigume, (ja sellest ka julgesti juttu teevad,) on eranditult vanainimesed. Sest neil on aega ümbritsevat jälgida ning neile pole nende enda isik enam nii oluline.
"Heldeke, kas need kõik on teie omad", lõi üks tädike kaupluses kahte kätt kokku, kui trio ta´st ülehelikiirusel riiulite vahel möödus, mina rutaka sammuga kannul. Saanud jaatava vastuse ka täpsustavale küsimusele, ons´ tegu tõepoolest kolmikutega, kolmekordistus valjuhäälne imetlus ja minuni jõudsid ohtrad kiidusõnad, milline tubli naine ma olen.
Mnjah, kipun seda ise üsna tihti unustama... seega tuli minupoolnegi tänu otse südamest.
Mu ämmal on samuti maailma vaatlemiseks aega. Kuulen üsna tihti bussipeatuse-lugusid, poe-jutte, erinevate inimeste ja nende käitumise kirjeldust, ehk omapoolset interpretatsioonigi mõnele eriti värvikale tegelasele. Ja muidugi lapsed! Eriti meie omade vanused. Küll loeb ta nende silmist rõõmu, küll kurbust, küll tunneb kaasa närviliste vanemate korral, küll püüab kinni lustakaid lausejuppe...
Esmapilgul ei muuda see maailmas midagi. Tobedad lihtsakoelised suhtlemisvaeguses vanurid- kas pole tuttav mõte? Aga tihtilugu oleme hoopis ise totakad ja suhtlemisvaeguses, küürutades oma nutitelefonide kohal, märkamata tõelist elu, ühes selle lõhnade ja värvidega.
Millal viimati imetlesime oma sõbranna lapsi? Kiitsime mõnda teravmeelset teismelist? Kummardusime võõrast nutvat mudilast lohutama?
Näeme ikka vaid iseennast ja omasid! Ja et ikka oleks teistest parem!
"Mõelda vaid, minul pole ühtegi last", usaldas tädike kaupluses. Ometi jätkus tal silmi ja südant. Kas minul jätkuks?
Mäletan, kui tüütu oli kuulata oma vanatädi sõjaaja-heietusi. Eriti värvikalt kirjeldas ta Tallinna pommitamist. See vähene, mis mul praegu meeles, muutub kujutlusis otsekui elavaks. Kuid need on vaid üksikud pildid...
Jah, pildid. Pildid vanaema vanas pildikarbis, mille taha ei ole kirjutatud sõnagi. Hetked, inimesed. Igaühes killuke minugi lugu.
Oleks ma vaid õigel ajal kuulanud.
Aga siis tahtsin ju ise rääkida. Ja tema kuulas. Lõputult.
Vaat see on armastus!
Armastus, mille aeg meilt peagi napsab...

Kevadväsimus?

Kõige väsitavam kolmikute kasvatamise juures on pideva kohaloleku vajadus. Lahtiseletatuna tähendab see nendepoolset ootust minu kohesele reageerimisele mistahes (pisi)probleemi ilmnemisel. Mis omakorda tähendab tõdemust, et mu päevad kipuvad mööduma keskmise varblase moodi kareldes, jõudmata lõpuni mõelda ühtki mõtet ja tegemata ühtki alustatud tegu. Mis omakorda viib mõningase mõtlemisest ja tegutsemisest taandumiseni. Mis võib olla ümbritsevatele üsnagi häiriv. Kaasa arvatud triole.
Ning mulle.
Mu mõteteta mina on nagu paks viinamäe tigu rabarbrilehe küljes, kes, krõmpsutades hajameelselt oma habrast jalgealust, ei viitsi, ei oska või ehk ei tahagi mõelda põhjuse ja tagajärje üldisele reeglipärasusele. Ainus turvaline paik tundub iseenese koda- kuniks sel on, millele toetuda.
Olen oma arvates ettearvamatu. Teiste arvates pole aga mingit muutust märgata. Nad ei pane isegi mu uhkeid katsesarvi tähele! Muudkui seletavad omi asju.
Aga lapsed saavad aru küll. Nad võtavad mind teravdatud tähelepanu alla. Nad urgitsevad mind mu kojast välja. Nad sunnivad mind roomama mööda kätt. Ning lõpuks leiab keegi, et mu koda teeb katki astudes mõnusa krõksu.
Hetkega on kõik nähtaval. Kõik, mida tunnen, vedeleb siinsamas, nende jalge ees. Õnneks nad mõistavad ja pöörduvad oma mängude juurde tagasi.
Keegi teine ei märka mingit muutust. Muudkui seletavad omi asju.
Kogun end tavaliselt üsna kiiresti. Seekord aeg suhteline mõiste. Nagu kogu mu olemuski.
Õnneks suudab ka auklik rabarbrileht üht-teist varjata...

Paastuaeg

Tänasest tuhkapäevast algab paastuaeg.

Tuhkapäev sümboliseerib kahetsust, puhastumist ja kurja eemaletõrjumist. See on liikuv püha, paiknedes kolmapäeval, 47 päeva enne ülestõusmispühi- et pühapäevi paastuaega ei arvestata, saame sel viisil kannatusajaks kokku 40 päeva. Algse katoliku kiriku kombestiku kohaselt puistati  patukahetsejatele pähe eelnenud aasta palmipuudepühal põletatud palmide tuhka või tehti õliga segatud tuhaga otsaette ristimärk. 

Ka minul algas paast, sest iga-aastast inventuuri vajavad nii keha kui hing.
Väljaspoole nägemine on meil kaunis terav, kas pole? Näeme huku äärel maailma, sõjajalal rahvaid, viletsuses kodumaad, petistest valitsejaid ja juhmi rahvast. Distantsi pealt päris turvaline vaadata ja pead vangutada. Saada lohutust teadmisest, et minust ei sõltu ju midagi. Hea, kui enesegi probleemidega toime tuleb...
Aga kuidas on lood sisekaemusega? Seda ei saa paraku eemalt praktiseerida. Tuleb minna päris lähedale. Ohtlikult iseenesesse. Päris sügavale sisse. Üsna kaugele tavapärasest mugavustsoonist.

Ehk ajaski veidike rännata. Mõelda, kuidas oli siis. Kuidas oli seal. Need kaks pilti- tänane ja toonane- haakuvad minu meelest päris kenasti. Tee, tõde ja elu olid siis ja on ka tänapäeval oma lihtsuses suhteliselt raskestileitavad valikud. Eriti, kui tavapärases müranivoos peavooluga usinasti kaasa ujuda. 

Rahu ja vaikust!

Hea tunne

Tahaksin täna korrata seda, mida aeg-ajalt ikka olen tänutundega õhanud- mul on lihtsalt suurepärane tütar! Olen seda ehk liiga vähe "tavalistel" päevadel mõelnud, liiga vähe talle innustuseks öelnud.
Kas pole mitte eesti inimest üleüldse aegade jooksul pigem piitsutamise vaimus õpetatud, pigem tema nõrkadele külgedele viidates ning kulunud fraasi "alati saab paremini" rõhutades - et kiitus rikkuvat inimese ära? 
Aga mina julgen küll öelda, et mida aeg edasi, seda enam imetlen oma kallist last!
Lisaks õpingutele Tartu Ülikoolis kahel erialal,  käib ta Elleri Muusikakoolis ning võidab vahel nagu muuseas konkursse. Seda viimast tegi ta nimelt tänagi.
Mind ei ole enam igapäevaselt ta kõrval seismas ja õpetusi jagamas. Täiskasvanud inimene teeb oma valikud ise. Aga teate, kui õnnis tunne kõike kõrvalt jälgida ja rahulolevalt naeratada!
Teada, et seda inimest tiivad kannavad.
Ainult tuult!