Kevadväsimus?

Kõige väsitavam kolmikute kasvatamise juures on pideva kohaloleku vajadus. Lahtiseletatuna tähendab see nendepoolset ootust minu kohesele reageerimisele mistahes (pisi)probleemi ilmnemisel. Mis omakorda tähendab tõdemust, et mu päevad kipuvad mööduma keskmise varblase moodi kareldes, jõudmata lõpuni mõelda ühtki mõtet ja tegemata ühtki alustatud tegu. Mis omakorda viib mõningase mõtlemisest ja tegutsemisest taandumiseni. Mis võib olla ümbritsevatele üsnagi häiriv. Kaasa arvatud triole.
Ning mulle.
Mu mõteteta mina on nagu paks viinamäe tigu rabarbrilehe küljes, kes, krõmpsutades hajameelselt oma habrast jalgealust, ei viitsi, ei oska või ehk ei tahagi mõelda põhjuse ja tagajärje üldisele reeglipärasusele. Ainus turvaline paik tundub iseenese koda- kuniks sel on, millele toetuda.
Olen oma arvates ettearvamatu. Teiste arvates pole aga mingit muutust märgata. Nad ei pane isegi mu uhkeid katsesarvi tähele! Muudkui seletavad omi asju.
Aga lapsed saavad aru küll. Nad võtavad mind teravdatud tähelepanu alla. Nad urgitsevad mind mu kojast välja. Nad sunnivad mind roomama mööda kätt. Ning lõpuks leiab keegi, et mu koda teeb katki astudes mõnusa krõksu.
Hetkega on kõik nähtaval. Kõik, mida tunnen, vedeleb siinsamas, nende jalge ees. Õnneks nad mõistavad ja pöörduvad oma mängude juurde tagasi.
Keegi teine ei märka mingit muutust. Muudkui seletavad omi asju.
Kogun end tavaliselt üsna kiiresti. Seekord aeg suhteline mõiste. Nagu kogu mu olemuski.
Õnneks suudab ka auklik rabarbrileht üht-teist varjata...