Pühapäev, 30. märts 2014

Vaidlus

Meil oli V.-ga vaidlus. Selline tavapärane nädalalõpu pinged-maha-"kamm". Vaheldus tava-rutiinile. Ma isegi ei mäleta, millest see alguse sai, pole vast tähtiski, igatahes olin mina oma "õiguses" raudpolt-kindel, samuti tema.
Muide, selleks, et lapsed aru saaksid, et miskit viltu, pole sugugi vaja karjuda. Piisab vaid rõhutatud diktsiooniga rääkimisest, vürtsiks näputäis  hõrku irooniat- kui juba nad, tarkpead, taipavad!
Täna istuti meie "etenduse" avataktide ajal jalgu kõlgutades aknalaual. Tehti nägu, justkui olnuks õues midagi erakordselt huvipakkuvat- mis andis meile V.-ga, kes me mõlemad end tol hetkel kõrgema järgu psühholoogidena tundsime, teist tema vaimupimeduse pärast ehk veidike haletsedeski- meile andis see kujutletava vabaduse oma "teoreemi" veelgi emotsionaalsemalt tõestada (kuigi tagantjärgi taipan, et tegelikult ei mõista me olukorra kontrolli alt väljumisel kõige lihtsamat kehakeeltki!).
 Hetkel, mil kummagi monoloogi paus tekkis- küllap lõppes mõlemal õhk otsa- kostus aga aknalaualt selge lapsehääl: "Tegelikult me ju kõik armastame üksteist väga, onju? Mis sest, et vahel vaidleme!"
Tardusime keeletuks.
Mõelda vaid, selles lauses peitub kogu olemise võlu- kogu oma lihtsuses, mida meie ei taibanud!
Ja Lahendus, viis aastat vana, istub jalgu kõlgutades aknalaual, vaadates taas huviga aknast välja...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar