Vanadest inimestest

Mida aastaid edasi, seda rohkem hakkan lugu pidama vanadest inimestest. Kui palju on neilt õppida! Miks küll seda noorena ei taipa?
Esimesena meenub mulle muidugi vanaema. Tema alatine kohalolek. Tema siiras huvi minu maailma, mulle tähtsate asjade vastu. Lõputult aega arutlemiseks.
Üha enam hakkavad silma ka võõrad. Näiteks on huvitav tõdeda, et need, kes minu lastes kolmikud ära tunnevad, kui kusagil üheskoos liigume, (ja sellest ka julgesti juttu teevad,) on eranditult vanainimesed. Sest neil on aega ümbritsevat jälgida ning neile pole nende enda isik enam nii oluline.
"Heldeke, kas need kõik on teie omad", lõi üks tädike kaupluses kahte kätt kokku, kui trio ta´st ülehelikiirusel riiulite vahel möödus, mina rutaka sammuga kannul. Saanud jaatava vastuse ka täpsustavale küsimusele, ons´ tegu tõepoolest kolmikutega, kolmekordistus valjuhäälne imetlus ja minuni jõudsid ohtrad kiidusõnad, milline tubli naine ma olen.
Mnjah, kipun seda ise üsna tihti unustama... seega tuli minupoolnegi tänu otse südamest.
Mu ämmal on samuti maailma vaatlemiseks aega. Kuulen üsna tihti bussipeatuse-lugusid, poe-jutte, erinevate inimeste ja nende käitumise kirjeldust, ehk omapoolset interpretatsioonigi mõnele eriti värvikale tegelasele. Ja muidugi lapsed! Eriti meie omade vanused. Küll loeb ta nende silmist rõõmu, küll kurbust, küll tunneb kaasa närviliste vanemate korral, küll püüab kinni lustakaid lausejuppe...
Esmapilgul ei muuda see maailmas midagi. Tobedad lihtsakoelised suhtlemisvaeguses vanurid- kas pole tuttav mõte? Aga tihtilugu oleme hoopis ise totakad ja suhtlemisvaeguses, küürutades oma nutitelefonide kohal, märkamata tõelist elu, ühes selle lõhnade ja värvidega.
Millal viimati imetlesime oma sõbranna lapsi? Kiitsime mõnda teravmeelset teismelist? Kummardusime võõrast nutvat mudilast lohutama?
Näeme ikka vaid iseennast ja omasid! Ja et ikka oleks teistest parem!
"Mõelda vaid, minul pole ühtegi last", usaldas tädike kaupluses. Ometi jätkus tal silmi ja südant. Kas minul jätkuks?
Mäletan, kui tüütu oli kuulata oma vanatädi sõjaaja-heietusi. Eriti värvikalt kirjeldas ta Tallinna pommitamist. See vähene, mis mul praegu meeles, muutub kujutlusis otsekui elavaks. Kuid need on vaid üksikud pildid...
Jah, pildid. Pildid vanaema vanas pildikarbis, mille taha ei ole kirjutatud sõnagi. Hetked, inimesed. Igaühes killuke minugi lugu.
Oleks ma vaid õigel ajal kuulanud.
Aga siis tahtsin ju ise rääkida. Ja tema kuulas. Lõputult.
Vaat see on armastus!
Armastus, mille aeg meilt peagi napsab...