Heliseb

Helis suudab õppida korraga kahes koolis, saavutades mõlemas vaid parimaid tulemusi.
Helis võtab edukalt osa olümpiaadidest ja konkurssidest.
Helis mängib vähemalt kolmes erinevas orkestris.
Helis mängib vähemalt kolmes erinevas bändis.
Helis tegeleb heliloominguga.
Helis käib, kui vähegi võimalik, trennis.
Helis käib, kui vähegi võimalik, teatris.
Helis on truu kaaslane oma sõpradele. Ta ei reedaks neid iialgi.
Helis on hea laps oma vanematele. Ta ei veaks meid ealeski alt.
Mulle tundub, et ma ei hoomagi päris täpselt, mida see kõik tähendab.
Äkki ma olen lihtsalt harjunud?
Äkki ma aeg-ajalt lausa unustan, et see on midagi erakordset?
Miks ma siis muidu närvi läksin, kui ta ühel õhtul sõbrannaga kohvikusse lobisema läks ja suhteliselt hilja koju laekus? Või järgmisel hommikul kohmitsemise tõttu bussist maha jäi...
Ma ei saa võtta ühtki ülesannet Helise turjalt.
Ja hoopiski ei tohiks ma oma isiklikku pahameelt tema kaelale lisakoormaks riputada!
Ainus, mida saan teha, mida lausa pean tegema, on teda jäägitult ja kogu südamest toetada. Kõiges.
Armastus ja austus on ainus viis kasvatada oma järeltulijaist "tugeva alustalaga" väärikad inimesed.
Tegin selle nüüd enesele veekordselt puust ja punaseks.

                                                            ***

Eile täienes Helise diplomite ja karikate kogu veelgi- vabariiklikult muusikaolümpiaadilt tuli II koht ja ees ootab rahvusvaheline olümpiaad! Braavo, Helis!

Veebruari maasikad

Tüdimus on kiire tulema.
Iseäranis siis, kui ei oska asju näha positiivses valguses.
Et aga valgust on praegusel ajal vähevõitu, tuleb positiivsust enamiku ajast pimeduses ja käsikaudu otsida.
Ja üles leides seda mitte kaotada.

 Õudselt külm on. Orelipingi taga undab täistuuridel suur soojaelement. Keha on täiesti soe, aga näpud kui jäätükid. Mängi siis sellistega!
 Õudselt palju juhuslikkust ja minu tahtest sõltumatut varjutab mu täiusetahet. Täna näiteks üürgas üks vali pedaaliregister, allumata ühelegi liigutusele temast vabanemiseks ning tehes vaiksete lugude esitamise võimatuks. Eks ma siis mängisingi vaid ülivaljusti. Loodan, et kuulajad mu mõistuses kahtlema ei hakanud!
 Õudselt palju on tööd. Ma ei saa endale nii palju kodunt eemalolekut lubada. Tihti palun asendajalt abi. Töölkäimine tundub olevat pealemakstud üritus.
 Õudne väsimus. Mitmed kontserdikavad nõuavad harjutamist, valimimas on uus plaat. Kelle või mille arvelt see aeg tuleb? Õigus- uneaja! Orel on mu öötundide lahutamatu kaaslane.
Aga ometi ei ole ma stressis...

...sest näiteks täna ma ei olnudki mina! Olin hoopis Lotte-ema. Loviisa oli Lotte-isa, Karl Johann Suur-Lotte ja Lisann Väike-Lotte. Meie pere elas verandal. Päike, vaevu suutes puulatvade kohalt oma kahvatuid kiiri meieni sirutada, kõditas ometi narritavalt ninanöpse ja oli imekspandavalt soe.
Tõelisele eesti perele kohaselt tegeles tähtis Lotte-isa lõputu kamandamisega, sellal kui Lotte-ema väsimatult veranda paksu jääkihti lahti tagus ja Lotte-pojukesed maasikatest kehakinnitust üritasid leida. Maasikad olid suured, valged ja külmunud.  (Üritasin tobeda täiskasvanu kombel mitu korda mängu katkestada, üha valjuhäälsemalt korrutades, et "lund ei tohi süüa"- kuid peale jäid ikkagi "maasikad", nagu võis arvatagi. Laste jaoks ei ole ju mängu- ja päris maailma. Nii varjusin minagi lõpuks allasurutult Lotte-ema pikakoonulise maski taha tagasi ja jätkasin tööd jääkamakate kallal.)

Sellesama päikesesillerdava tunde sooviksin enesele töölnädalail kaasa haarata- et kui jälle külmast ja väsimusest halama kipun, saaksin mõttes ümber kehastuda, saaksin õlgu kehitada, et ei tea, miks küll mõned meist sellised vinguviiulid peavad olema, mina Lotte-ema, saan küll kõigega suurepäraselt hakkama! Tahate, pakun kõigile veidi maasikaidki- suuri, valgeid ja külmunuid. Lapsed ise korjasid!

Potid, pannid

Ma ei saa aru, milline osa päevast on üheksast viieni töölkäiva naise kvaliteetaeg oma lastega?
Minul, kes ma ei käi üheksast viieni tööl, (kes ma ei käi üldse igal nädalal tööl,) tundub seda üha enam nappivat!
Ja teate, mis mind takistab? Potid ja pannid! Ühesõnaga- lakkamatu söögitegemistarvidus! Üha selgemini joonistub mu silme ette ähvardav igapäevasituatsioon, mis laste kasvades vaid süveneb- pilt näljastest suudest laua ääres ning lõputuseni ärakurnatud iseendast, kõiki oma vabu hetki kuuma pliidiga jagamas. Ei ole just ahvatlev...
Ma päris tõsiselt ei taipa, kuidas mõni suurpere ema suudab söögitegemisest mängleva kergusega kõneleda! Ühe või teise roa kohta poetatakse kui möödminnes "oh, see on nii lihtne, podiseb ise potis valmis". (Khmm, äkki oskaks keegi nimetada toitu, mida selles tegevuses kaasa tuleks aidata?) Aga ükski toiduaine ei roni ju iseseisvalt patta, kas pole? Aeganõudev on seega hoopiski ettevalmistus (noh- ja pärast see laga, millest ei taha mitte rääkidagi...) Milline ajaröövel on näiteks selline lihtlabane tegevus nagu kartulite koorimine! Eriti valusalt annab see tunda, kui jalge ümber keerutavad kannatamatult kolm marakratti, kes teeksid mida iganes, et sa ometi se´st tobedast kööginurgast väljuksid ja nendega natukenegi mängiksid. "Kohe, kullake, kohe!", annan tavaliselt lõputuid lubadusi. Ja aeg muudkui jookseb... On päevi, mil ma ei jõuagi nende tillukesse maailma sisse põigata. Julm, aga tõsi.
Mõelda vaid, kui oleks üks inimene, kes kraamiks ja süüa teeks (mitte lapsehoidja!)! Ma tuleksin koju, toit auraks laual, kõik läigiks puhtusest... Mul oleks aega oma lapsi kaissu haarata, päevatööd turjalt heita ning kõik oma mõtted ja teod vaid neile kolmele väikesele ning ühele suurele pühendada. Meeski leiaks eest tunduvalt kaunima ja väärikama naise.
Potid ja pannid on mu maailma hõivanud. Nad kägistavad mu kõri. Nad imenduvad mu ajju. Varsti, tundub, õgivad nad mu jäägitult!
Laual aurab roog kaob kiirelt sööjate kõhtu.
Mina haihtun aeglaselt pottide õõnsasse sisemusse...

Paast (kokkuvõte)

Neljandal päeval hakkasin tasapisi paastumisest välja tulema.
Kokkuvõtteks saan öelda niipalju:
1) Paastuga saab väga tõhusalt liigsetest kilodest vabaneda.
2) Väga mõnus see ei ole.
Inimeste suhtumine oli peamiselt ühene- milleks sulle seda vaja, kus need ülekilod on? Ega mul visuaalsel vaatlusel polegi ju suurt häda:) Aga oma isikliku heaolu piiri tunnetab igaüks siiski vaid ise ja võib olla ääretult erinev.
Pealegi- õige paastuja jaoks ei olnudki see mingi paast!
-Esiteks, liiga lühike. Hea tunne pidavat saabuma viiendal päeval, ütles mu ainus jätkama innustaja, K. (Siiras aitäh talle toetuse eest!) Kahjuks polnud ma siiski piisav optimist, mõtlemaks viienda päeva heaolule, samal ajal piineldes nelja eelneva käes...
-Teiseks, raskuspunkt asetses vales kohas. Ma ei ole enesepiitsutaja tüüpi, ei hooli loosungitest paastu sügavpuhastava ja vaimu kirgastava toime kohta ega ihalda saada üheks vähestest pranatoidulistest (mu õe sõnul olevat neid Eestis kümmekond). Minus puudub täielikult fanatismi kaldumise geen.
Häid maitseid kogeda on mõnus!
Mulle meenus praegu ühe segase vaimumaailmaga naisterahva saadetud kiri. Tegu oli vist üheksakümne vaimuliku käsu, loosungi või tont teab millega (ühesõnaga hirmuäratav soga, millel peaks olema psühhiaatri diagnoos- mis pole aga antud teemas üldse oluline.) Kuues punkt sellest kirjast kõlas järgnevalt:
Sain kõhu täis ja vaenlane läks ära.
:)
Just nii tunnen mina end praegu!
Niisiis, head- kuid mõõdukat- isu kõigile!

Paast (2.päev)

Ärgates oli enesetunne viis pluss, millele lisandus rõõm kadunud kilost -pooleteisest kaalule astudes. Suures eufoorias otsustasin jätkata. Päeva veeredes sai aga mu tüütuks kaaslaseks nõrk peavalu, mis võttis taaskord hoo maha ning sundis uuesti järele mõtlema.
Ma ei ole küll ealeski sõltlane olnud, kuid üha enam tundub mulle, et mu kehas toimuvad tavalised võõrutusnähud. Söömise omad siis. Söömissõltuvust ei loeta küll "päris" sõltuvuseks, samuti ei asu ta nn. ohtlike sõltuvuste rivis, kuid kas pole nii, et inimese tavapärased (loe: väärastunud) toitumisharjumusedki võivad niivõrd "veres" olla, et neist vabanemise on üks suur vaev ja valu. Keha ei tööta õgardluse, küll aga enese nälgajätmise vastu. Kumb on kahjulikum?
Meie suguvõsas on heale toidule alati suurt rõhku pandud. Nõukaajalgi olid lauad heast- paremast lookas ning jututeema keerles pidevalt toidu üle. Lapsena oli minus tasakaal- sõin nii palju kui vajasin ning sellega pälvisin "hirmus närbi lapse" tiitli. Pikapeale aga meeled hägustusid ning võtsin omaks esivanemate söömisviisi, mis tähendab kordades suurema toiduhulga tarbimist, kui organismile vajalik. Olen õnnelik, et aastatepikkuse "töö" tulemuseks on vaid mõni tühine ülekilo! Ometi muutub ka "tühisus" tähtsaks, näiteks kui oled sunnitud pingelise tantsutrenni poole pealt katkestama, et veidike hinge tõmmata. Häirivaid näiteid on teisigi.
Ma pole eluski dieeti pidanud.
See on esimene kord.
Arvatavasti ka viimane.
Vähemalt mõneks ajaks.
Mul on praegu võimalus. Teistkordselt ma ilmselt ei alustakski.
Kui kujutaksin nüüd ette alkohoolikuks olemist- võõrutusnähud peaksid vast samad olema- ja ma praegu loobuksin? Oleksin otsemaid kaotaja iseenese ees. Nii kiiresti! Nõrk...
Muidugi on see ehk pisut kohatu võrdlus, sest sööma hakkan ju uuesti. Pealegi on toit inimese esmatarbevajadus, mida ei saa öelda alkoholi kohta ja söödik pole ümbritsevatele ebameeldiv kah.
Ometi juhib kõiki sedasorti himusid üksainus organ- aju. Lihtsalt öeldes on kõik kinni mõtlemises.
Eks ma siis üritangi nüüd mõelda.
Hakatuseks aga lähen teen veidi süüa...

                                                        ***

Kõikide maailma dieetide kuninganna Helis (mõelge, mida olen emana pidnud üle elama!) peab sama paastu viiendat päeva- ja tal pole häda mitte kui midagi! Ema, loobu sellest, soovitas ta.
Mkmm.
Veel mitte...

Paast (1.päev)

Olen peale laste sündi regulaarselt 3 korda nädalas trenni teinud, aga kaalu pole maha läinud mitte üks gramm! Pidem on tendents väikeseks tõusukski. Tasapisi- aga siiski.
Niisiis võin julgelt öelda, et treenimine kaalulangetamise eesmärgil ei toimi. Mahavõtmise jaoks tuleb nõu pidada toitumisspetsialistiga (kelle juurde ma ei taha minna), katsetada erinevaid dieete alates kaalujälgimisest, lõpetades proteiini-, mahla- või taevas teab, mille dieediga (millega ma lihtsalt ei viitsi mässata, ütlen ausalt), süüa vähem (mis on igati asjalik mõte, kuid minu iseloomutuse tõttu kahjuks ilmvõimatu) või siis lõpetada söömine sootuks ära, mis on siis minu tänane valik (küll omajagu hirmutekitav, kuid teisalt ainus tõsiseltmõeldav viis, kuidas oma mõnest koormavast kilost valutult (loe: valuliselt- kuid see-eest kiirelt) ja liigse stressita vabaneda).
Kliki google´isse "madal bal" ja tutvu.
Niisiis on tegu umbes 2,3 liitri päeva jooksul manustatava joogiga, mis sisaldavat kõiki vajalikke aineid (noh, seda nad reklaamivad kõik) ja säästab ka tühja kõhu tundest (juba praegu pole nõus, kuid ega esimese näljatunde peale siis püha üritust veel katkestada tohi!).
Ühesõnaga on mis on. (Olen nimelt viimane, kes iga uue ja toredaks reklaamitud toote puhul nahast välja poeb ja valjuhäälset kiidulaulu laulab). Mul on vaja (jõuliste meetmetega) mõnest kilost vabaneda. Kõik.
Praegu tunnen end:
1) Nõrgana. Liigutustest puudub "särts". Oleksin kui pooleldi vedelas olekus. Ei tea, kuidas end niisugusena trenni lohistan? Madal veresuhkur vist...
2) Mõnevõrra närvilisemana. Mõelge ise olukorda- nina ees keeb lõhnav lõhepada köögiviljadega, maitsemeel anub veidikegi mekkida, suhu aga lonksatakse juba tuttavat imalamaitselist lurri. Säh sulle sööki! Kui siis lapsed üksmeelselt lõherooga välja hakkavad vilistama, käib mul laine kõrge kaarega üle üle pea kokku, "sööge ära oma hea toit!", röögatan pisut liiga valjult, jättes targu lisamata, et "vaadake millist löga te ema peab lürpima!"
3) Kõhetuna. Näe, juba mõjub, peaksin rõõmustama. Kaal aga ei näita veel midagi. Vahib vana koha peal. Kõhetus kargas teadvusse hoopis külmatunde ajel. Täna pole ju nii külm, et hoolimata soojadest riietest lakkamatult lõdiseda. Või on? Toas tundub kah kuidagi jahe...
Selline algus on siis minu paastul "organismi puhastamise eesmärgil", kui lugeda imejoogi infolehte-minu tõlgenduses siis "kiire salenemise eesmärgil".
Eks näis, kaua külili kukkumata vastu pean...

Lumevaiba lummuses

Meie lumel on oma lõhn!
Jah, esmalt on see küll karge ja tardunud, nagu ausale lumele kohane- kuid mingi kummaline hubasuse ning tuttavlikkuse nüanss reedab meie varasemadki kohtumised.
Kogu õu oleks kui muundunud eriskummaliseks külgepoogitud osaks meie kodust, majast või ehk koguni aegruumist, mis nagu ei kuulukski muu, aiataguse maailma hulka, vaid luues mingi imeliku eraldatuse- mis ei muuda aga sugugi rahutuks, vastupidi, tekitab lausa sõltuvuse ahmida veel suuremate sõõmudena seda "külma turvatunnet" ning lihtsalt seista...
Nurga taga käib aga vilgas elu.
Purunäljased tihased ei soovi filosofeerida ajaliku ning ajatu lõpmatutel teemadel. Nemad nõuavad valjuhäälse sädinaga oma igati ärateenitud hommikusööki. Väike linnuke oksal oskab oma peakese nii kenasti ühele küljele kallutada, ise minu liigutusi oma erksate nööpsilmadega hindavalt jälgides, et hetkeks lausa häbenen oma hiiglaslikke kohmakaid käsi. Osad terad pudenevad lumme.
Nädal on olnud raske, töö(üle)koormus lajatanud täiega. Andsin sõrme, võttis terve käe.
Aga need hommikud...
Lumavaiba lummav lõhn.
Varastatud vaikusehetked.
Või ehk hoopis vargsi vajutatud puhas la, mis kõliseb kristallina lumevaibalt otse südamesse?