Teisipäev, 17. jaanuar 2012

Paast (2.päev)

Ärgates oli enesetunne viis pluss, millele lisandus rõõm kadunud kilost -pooleteisest kaalule astudes. Suures eufoorias otsustasin jätkata. Päeva veeredes sai aga mu tüütuks kaaslaseks nõrk peavalu, mis võttis taaskord hoo maha ning sundis uuesti järele mõtlema.
Ma ei ole küll ealeski sõltlane olnud, kuid üha enam tundub mulle, et mu kehas toimuvad tavalised võõrutusnähud. Söömise omad siis. Söömissõltuvust ei loeta küll "päris" sõltuvuseks, samuti ei asu ta nn. ohtlike sõltuvuste rivis, kuid kas pole nii, et inimese tavapärased (loe: väärastunud) toitumisharjumusedki võivad niivõrd "veres" olla, et neist vabanemise on üks suur vaev ja valu. Keha ei tööta õgardluse, küll aga enese nälgajätmise vastu. Kumb on kahjulikum?
Meie suguvõsas on heale toidule alati suurt rõhku pandud. Nõukaajalgi olid lauad heast- paremast lookas ning jututeema keerles pidevalt toidu üle. Lapsena oli minus tasakaal- sõin nii palju kui vajasin ning sellega pälvisin "hirmus närbi lapse" tiitli. Pikapeale aga meeled hägustusid ning võtsin omaks esivanemate söömisviisi, mis tähendab kordades suurema toiduhulga tarbimist, kui organismile vajalik. Olen õnnelik, et aastatepikkuse "töö" tulemuseks on vaid mõni tühine ülekilo! Ometi muutub ka "tühisus" tähtsaks, näiteks kui oled sunnitud pingelise tantsutrenni poole pealt katkestama, et veidike hinge tõmmata. Häirivaid näiteid on teisigi.
Ma pole eluski dieeti pidanud.
See on esimene kord.
Arvatavasti ka viimane.
Vähemalt mõneks ajaks.
Mul on praegu võimalus. Teistkordselt ma ilmselt ei alustakski.
Kui kujutaksin nüüd ette alkohoolikuks olemist- võõrutusnähud peaksid vast samad olema- ja ma praegu loobuksin? Oleksin otsemaid kaotaja iseenese ees. Nii kiiresti! Nõrk...
Muidugi on see ehk pisut kohatu võrdlus, sest sööma hakkan ju uuesti. Pealegi on toit inimese esmatarbevajadus, mida ei saa öelda alkoholi kohta ja söödik pole ümbritsevatele ebameeldiv kah.
Ometi juhib kõiki sedasorti himusid üksainus organ- aju. Lihtsalt öeldes on kõik kinni mõtlemises.
Eks ma siis üritangi nüüd mõelda.
Hakatuseks aga lähen teen veidi süüa...

                                                        ***

Kõikide maailma dieetide kuninganna Helis (mõelge, mida olen emana pidnud üle elama!) peab sama paastu viiendat päeva- ja tal pole häda mitte kui midagi! Ema, loobu sellest, soovitas ta.
Mkmm.
Veel mitte...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar