Meie lumel on oma lõhn!
Jah, esmalt on see küll karge ja tardunud, nagu ausale lumele kohane- kuid mingi kummaline hubasuse ning tuttavlikkuse nüanss reedab meie varasemadki kohtumised.
Kogu õu oleks kui muundunud eriskummaliseks külgepoogitud osaks meie kodust, majast või ehk koguni aegruumist, mis nagu ei kuulukski muu, aiataguse maailma hulka, vaid luues mingi imeliku eraldatuse- mis ei muuda aga sugugi rahutuks, vastupidi, tekitab lausa sõltuvuse ahmida veel suuremate sõõmudena seda "külma turvatunnet" ning lihtsalt seista...
Nurga taga käib aga vilgas elu.
Purunäljased tihased ei soovi filosofeerida ajaliku ning ajatu lõpmatutel teemadel. Nemad nõuavad valjuhäälse sädinaga oma igati ärateenitud hommikusööki. Väike linnuke oksal oskab oma peakese nii kenasti ühele küljele kallutada, ise minu liigutusi oma erksate nööpsilmadega hindavalt jälgides, et hetkeks lausa häbenen oma hiiglaslikke kohmakaid käsi. Osad terad pudenevad lumme.
Nädal on olnud raske, töö(üle)koormus lajatanud täiega. Andsin sõrme, võttis terve käe.
Aga need hommikud...
Lumavaiba lummav lõhn.
Varastatud vaikusehetked.
Või ehk hoopis vargsi vajutatud puhas la, mis kõliseb kristallina lumevaibalt otse südamesse?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar