Potid, pannid

Ma ei saa aru, milline osa päevast on üheksast viieni töölkäiva naise kvaliteetaeg oma lastega?
Minul, kes ma ei käi üheksast viieni tööl, (kes ma ei käi üldse igal nädalal tööl,) tundub seda üha enam nappivat!
Ja teate, mis mind takistab? Potid ja pannid! Ühesõnaga- lakkamatu söögitegemistarvidus! Üha selgemini joonistub mu silme ette ähvardav igapäevasituatsioon, mis laste kasvades vaid süveneb- pilt näljastest suudest laua ääres ning lõputuseni ärakurnatud iseendast, kõiki oma vabu hetki kuuma pliidiga jagamas. Ei ole just ahvatlev...
Ma päris tõsiselt ei taipa, kuidas mõni suurpere ema suudab söögitegemisest mängleva kergusega kõneleda! Ühe või teise roa kohta poetatakse kui möödminnes "oh, see on nii lihtne, podiseb ise potis valmis". (Khmm, äkki oskaks keegi nimetada toitu, mida selles tegevuses kaasa tuleks aidata?) Aga ükski toiduaine ei roni ju iseseisvalt patta, kas pole? Aeganõudev on seega hoopiski ettevalmistus (noh- ja pärast see laga, millest ei taha mitte rääkidagi...) Milline ajaröövel on näiteks selline lihtlabane tegevus nagu kartulite koorimine! Eriti valusalt annab see tunda, kui jalge ümber keerutavad kannatamatult kolm marakratti, kes teeksid mida iganes, et sa ometi se´st tobedast kööginurgast väljuksid ja nendega natukenegi mängiksid. "Kohe, kullake, kohe!", annan tavaliselt lõputuid lubadusi. Ja aeg muudkui jookseb... On päevi, mil ma ei jõuagi nende tillukesse maailma sisse põigata. Julm, aga tõsi.
Mõelda vaid, kui oleks üks inimene, kes kraamiks ja süüa teeks (mitte lapsehoidja!)! Ma tuleksin koju, toit auraks laual, kõik läigiks puhtusest... Mul oleks aega oma lapsi kaissu haarata, päevatööd turjalt heita ning kõik oma mõtted ja teod vaid neile kolmele väikesele ning ühele suurele pühendada. Meeski leiaks eest tunduvalt kaunima ja väärikama naise.
Potid ja pannid on mu maailma hõivanud. Nad kägistavad mu kõri. Nad imenduvad mu ajju. Varsti, tundub, õgivad nad mu jäägitult!
Laual aurab roog kaob kiirelt sööjate kõhtu.
Mina haihtun aeglaselt pottide õõnsasse sisemusse...