Anna järele

Täna öösel kõneles keegi minuga järsku. "Anna järele, anna järele, anna järele", ütles üks tilluke hääl mu südame kohal. See oli mu keha. Minu Keha rääkis minuga! Järele? Ma ei ole eriti järeleandlik! Kuidas sa siis nii, keset ööd? "Muul ajal ei ole sind võimalik kõnetada, " ütles Minu Keha hääl- seal südame kohal. "Muul ajal oled sa väga hõivatud" Hõivatud? No ja siis? Öösel ma ju magan! "Kas magad?" No kui sa minuga kõneled, siis ma ei saa tõepoolest magada! "Sa lugesid täna öösel kella kaheni. Ma üritasin sulle öelda. Sa ei kuulanud. Enne seda istusid sa arvutis. Kas pidid? Enne seda käis kõva tramburai laste õhtusöögi ja magamapanekuga. Siis ma ei saanud kõneleda. Enne seda läksid sa trenni. Ma üritasin sulle märku anda, et täna ei tasuks minna. Kas sa kuulasid? Sul hakkas keset trenni pilt eest minema, mäletad?" Ah sina siis tegidki seda! "Ma olin juba siis väga väsinud... Oleksid sa enne trenni puhanudki! Aga sul oli külalisi. Sa suhtled liiga palju! See võtab minult energiat. Ma olen väsinud!" Kas ma siis ei tohi külalisi kutsuda. Ma lähen ju ainult lastega hulluks! "Võid, võid! Muidugi pead sa suhtlema! Ise külas käima ja külalisi kutsuma. Teatris käima. Kinos käima. Näitusel käima. Kontsedil käima. Ainult et... Kõik need tegevused väsitavad mind, sest enne ja peale seda on ju alati lapsed. Nemad ju ei mõista, et soovid puhata!" Aga... aktiivne eluviis peaks ju sind ka vormis hoidma, Minu Keha! "Üliaktiivne eluviis paneb mind muretsema! Sa pead järele andma, Maris!" Ma pean trennis käima, Keha! Vaata, milline sa oled! Rippuv kõht. Lotendavad käsivarred. "Oot, oot- lotendavaid käsivarsi ei ole enam! Sa inimene tõstad ju iga päev hantleid! Vaata peeglisse, neid ei ole enam! Rippuv kõht aga... Kas ma ei olnud sulle truu abimees, kui sa oma kolmikuid ootasid? Kas see, et kõhunahk veidi välja on veninud, on selle eest liiga kõrge hind?" Ei, ei, ei! Anna andeks Keha, ma ei mõelnud nii! "Mida sa siis mõtlesid? Võtame näiteks telefonikõned. Oma vabast ajast, sellest vähesest, mis laste lõunaune ajal puhkamiseks jääks, (et siis pärast rõõmsa ja virgena trenni minna- miks mitte!) kuulad sa kellegi teise muresid, lahendad kellegi teise probleeme või, mis kõige hullem, viidad kellegi teise aega! Kui sul parasjagu külalisi ei ole... Või kui sa parajasti kuhugi mingit "asja ajama" ei jookse. Mind kurnab see! Maris, anna järele!" Mida ma siis teen? "Ma ei tea. Lahenduseni pead sa ise jõudma. Mina ainult hoiatan sind. Sa ei ole haige olnud. Aga sellise eluviisi juures pean ma hakkama siit-sealt järeleandmisi tegema. Kust ometi, kui sa oma väsimusele vilistad?" Tundsin, et Kehal on tuline õigus. Ma olen ta vastu liiga karm. Ma piitsutan teda täiega! Ise märkamata. Ronisin voodist välja. Läksin vannituppa, peegli ette. Seal ma seisin. Minu Keha ja Minu Hing. Ahastavad silmad. Väsinud pilk. Homme tuhat tegemist ootamas... Keha, ma pean mõtlema! Ma pean välja mõtlema, kust ma järele annan. Sest tõepoolest, kusagilt pean ma seda tegema. Enne, kui sa ise seda tegema oled sunnitud... "Mine nüüd magama, Maris! Aitäh, et mind ära kuulasid..." Aitäh sulle, Minu Keha- et märku andsid!

Potitrenn

Kolmikuid ei ole võimalik potil käima õpetada! Nad ei ole kohe üldse mitte õpihimulised! Nad vaatavad potti, näpp küsivalt suus ja soristavad selle kõrvale rahumeeli suure loigu. Seejärel jätkavad nad oma toiminguid sealt, kus need parasjagu pooleli jäid- sest kaua seda tüütut potti ikka vahtida. Huvitav, miks küll emme sellest nii elevil on...
Aitab, laususin mõttes rangelt ühel uusaasta esimestest päevadest, mil kõik veel usuvad enda antud uusaastalubaduste täitmisse. Minu üheks lubaduseks oli lastele potilkäimine selgeks õpetada-kohe aasta algul. Mul oli mähkmetest kõrini! Õigemini nende vahetamisest. Aitab, ütlesin veelkord ja veel suurema rõhuga, et ikka ise ka usuksin, et lubadus on täitmiseks. Seejärel käärisin käised otsustavalt üles. Ma vist unustasin enesele aru anda, et antud lubaduse üle puudub mul küll täielik kontroll. Aga ju ma mingi kontrolli arvasin endal siiski olevat. (Nii räigelt polegi ammu eksinud!) Pühkisin uljalt peast teiste emmede manitsussõnad mõnele minusugusele kärsitule, mis kõlavad umbes nii: "Laps hakkab potil käima siis, kui ta on selleks valmis. Tal peab käima läbi mingi "klõps"- ja siis on kõik korras. Niisama punnitada pole mõtet." Olen ka ise seda lauset mantrana mõnele ahastuses potitrennijale korrutanud. Teoorias olen tugev- seda ka paljudel teistel aladel;)
Aga seekord otsustasin lõputust mähkmevahetusest tüdinult, et hoopis minul käis "klõps" ära. Ma olin valmis! Ma võtsin neilt mähkmed ja panin asemele aluspüksid. Ilusad. Plikadele printsessidega ja poisile ralliautoga. Vaatasime üle kõik kuus majasolevat potti- kolm alumisel- ja kolm ülemisel korrusel, kummalgi korrusel kaks roosat ja üks sinine. Kord olgu majas! Trio noogustas nõusolevalt. Pott! Jossile sinine! Sjee, viipas poisike veel oma sõrmega näidata. Tubli poiss!
Hiljem oli mul muidugi suva, kes millise poti peale istub- istuks nad ometi üldse kuhugi!
Aga ei rutta sündmustest ette! Algus oli paljutõotav. Olin hästi välja maganud ja seetõttu rõõsa ja rahulik. Ootasin külla üht sõbrannat, kes lastega tegelemisel väga kõva tegija ja vilistasin muretult! Tahtsin näidata, et ega minagi mingi viletsakene pole! Aga õige pea hakkasid asja dikteerima need kõige tähtsamad lubadusetäidu-tüübid, trio täis-koosseis nimelt. Minu hingeline tasakaal lõi vaikselt kõikuma ning kogu värk kukkus ikkagi välja totaalselt teistmoodi, kui ette olin kujutanud.
Sõbranna jutustas hiljem ühes seltskonnas, kuidas ta mu ukse taga poolsurnuks olevat külmunud, sest mu lapsed istunud pottidel reas ja nende ees kükitanud raidkujuna mina, suu kriipsuna peas. Ma olevat keeldunud ust avamast enne, kui kõigil pissid potis- noh, ei saanud ju liikuda, nad oleksid muidu ära jooksnud... Maris saab suurepäraselt hakkama, ütles ta teema lõpetuseks. Ilma naljata. Aitäh! Muidugi saan ma hakkama.! Selle ukse taga külmetamise olin ma täiesti unustanud, aga teaks ta vaid kuiväga oleksin tahtunud talle neid pisse näidata! Uhkelt! Seltskond sai kõvasti naerda...
Pisse nägi ta küll. Hiljem. Hulgi. Igal pool. Astus vist sissegi. Mul oli siis juba ükskõik.
Päev veeres. Sõbranna oli kiiretele aegadele viidates lahkunud. Kindlasti sokke vahetama, mõtlesin mõrudalt. Potis oli null pissi. Pükstes oli rohkem. Üle ühe. Üle kahe. Ma ei loendanudki enam. Vahetasin sunnitud naeratusega pükse. Dressipükse. Bodysid. Sokke. Korrutasin kui papagoi: "Potti tuleb pissida, potti!" Närv läks järjest mustemaks. Lõpuks tundsin end kui purskevalmis vulkaan. Avastasin põrandalt üha uusi loike. Muidugi neisse sisse astumise läbi! Vahetasin ka endal sokke...
Õhtupoolik viis mind päris hullumise äärele. Vahemärkusena pean mainima, et hommikupoolikud on ka nö "tavaelus" (st. ilma potitrennita) lihtsamad. Umbes kella kuue paiku tuleb mul tahtmine piltlikult öeldes "paberid sahtlisse lükata ja koju puhkama sõita"...
Veiko lükkaski kella kuue paiku paberid sahtlisse ja sõitis koju. Kodu nägi juba väljastpoolt teistsugune välja. Hirmuäratav. Kodu ei olnud enam kodu. Kodu oli hullunud ema ja kolm palja tagumikuga last. Surusin oma mehele terekäeks pihku järjekordse pissise kaltsu. Mulle tundus, et kogu maja haiseb. Et ma ise haisen. Et kraanist jookseb ka pissi.
PANE PALUN NEILE MÄHKMED TAGASI!
Mkmm! Nad peavad aru saama!
PANE PALUN NEILE MÄHKMED TAGASI!
Mkmm!
PANE MÄHKMED!
Mkmm... Okei...
Kolmandal päeval panin mähkmed tagasi. Minu "klõps" läks üle. Nende "klõpsu ei tulnudki. Olin kaotaja.
Ent kas see oligi kaotus? Maailmas ei muutunud midagi. Meie elus ei muutunud midagi. Minu ego sai küll järjekordse löögi, kuid ega seegi muuda midagi! Meie lapsed on endist viisi kõige armsamad, kõige tublimad ja lahedamad! Mähkmetega- ja mis siis!
Eile õhtul saime muide üheskoos potti kaks pissi! Mõistsin, et see saladuslik "klõps" võib olla üsna lähedal...
No kas tasus siis närvitsemist!?

Väike inime ja Une-Mati

Väike inime sai kaks ja ta unerütm muutus päevapealt suure lapse omaks. Õigupoolest ei ole emme sellele need päevad pihta saanudki, millal üldse oleks õige aeg väike inimene voodisse saata, et ta seal ka magama jääks. Täna õhtul hakkasime kell pool kümme sättima. Trio väikestest inimestest huilgab alati heameelest, kui kuuleb hõiget "pesema". See nagu ei käikski kõige järgnevaga kokku. Pladinal tormavad väikesed jalapaarid vannituppa. "Mina, mina, mina", hõikab igaüks, kuis oskab, et esimesena vanni pääseda. Jaa, nii tark ma juba olen, et neid üheskoos mitte vanni panna! Tegelikult käivad nad küll koos vannis, kuid see on vaid vannipäeval, mitte tavalise õhtuse pesu korral. Tavalisel õhtul on mul vaja nad võimalikult kiirelt ära pesta, et siis supsti! voodisse hüpata. Ojaa, mõtetes on kõik kaunis! Tegelikkus karjub mulle aga õige pea vastu korralikult pea peale pööratud vannitoa näol. See, kes parasjagu vannis kükitab, on ohutu. Aga need väänkaelad, kes enesele paremaks ajakasutuseks ning minu karistamiseks muud tegevust otsivad, panevad oma leidlikkusega vahel lausa ahastusest oigama. Täna virutas Loviisa algatuseks õde Helise kontaktläätsekarbid mustapesukasti. Seejärel tõmbas ta möödaminnes WC-paberi lõpuni põrandale lahti ning kandis issi habemeajamisasjad mängutuppa. Lisann kühveldas sel ajal lillepotist mulda välja. Millega? Eks ikka oma Une-Nutsuga, sellesamaga, mis hiljem kaissu peaks minema. Et Une-Nuts juba enne ära ilastatud oli, võttis ta mulda külge oi, kui hästi! Joss loopis kõik vanniloomad ja ka mõne šampooni, milleni käsi küündis, vanni, kui teda pesin. See kõik võttis aega minut-paar... Võtsin läätsekarbid mustapesukastist välja. Rullisin vetsupaberi kokku. Tõin habemeajamisasjad vannituppa tagasi. Pesin Une-Nutsu puhtaks. Tõstsin vanniloomad vanni ääre peale. See kõik võttis aega rohkem kui minut-paar... Lisanni kord. Loviisa üritab mu kõrval sokke vanni hulpima sokutada. Joss veab kõik autod kohale, mis kätte juhtuvad. Komistan, loomulikult! Keegi on seebi ära ajanud. Ahaa, Lisann on selle vannist välja visanud. Oot-oot, kes kraanikausi kraani lahti keeras? Uhh, Loviisa avastas, et tuleb hambaid pesta! Loomulikult on ka varrukad ja rinnaesine läbimärjad. Ei tohi nii! Hambad peseme pärast! Loviisa saab küll aru, et ei tohi. Aga ta paneb koos hambaharjadega plagama. Joss järgi. Üritan neid haarata, kuid komistan autode otsa. Aega on kulunud minut-paar. Kraanikausi ümbrus ujub. Kuivatan ära. Kuivatan ka kõik autod. Viin tagasi mängutuppa. Otsin põrandalt Legode vahelt üles kõik kolm hambaharja. Viin vannituppa. Keegi on kasutatud mähkmed vannipõhja hulpima visanud. Keegi on põrandale kakanud. Koristan. See võtab aega rohkem kui minut-paar. Loviisa kord. Kõik vanniloomad lükatakse tagasi vannipõhja. Joss jookseb ringi kui pöörane ja huilgab. Miskit on teoksil. Lisann jookseb järgi. Kummagil on mingi pulk käes. No mida? Need pulgad hoiavad ju mustapesukasti riiuli küljes! Nüüd vedeleb kast õnnetult põrandal, nagu ka kogu must pesu, mis sealt välja on kukkunud. Teeme mustapesu sõda! Juhuu! Loobime musta pesu vanni! Jee! Mu käed ajavad nagu tuuleveskid neid kaht masuurikat minema. Veel Loviisa nägu... Puhas... Ruttu välja! See ei võtnud rohkem aega kui minuti... Koristan. Koristan. Koristan. See võtab rohkem aega kui minuti. See kõik on võtnud aega rohkem, kui ma ealeski arvasin. Aga see on alles algus. Ma ei hakka kirjeldama hambapesu ja ööriietesse panekut. See meenutab rohkem maratoni, mille üheks osaks on kolmekordne takistussõit. Ma ei hakka kirjeldama ka oma emotsioone, kui mu süda juba tavapärasest poole kiiremaid lööke teeb. Aga ma võin öelda, et kui nad lõpuks voodisse viskan (ei, ma ei eksinud sõnaga!), olen mõttes ületanud päeva finišijoone ning kui ma ka medalit ära teeninud pole, siis eeldan vähemalt tagasihoidlikult, et minupoolne töö on selleks päevaks mitmekordselt tehtud. Tõmban kujutlustes selle päeva kohale rasvase risti ja soovin järgida keha kohest nõudmist horisontaalasendi järele. See õnnestuski muide tavaliselt- kuni nad kaks said! Aga nüüd! Nüüd on magamistoast saanud pidupaik, kisapaik, mängupaik, naljapaik, jonnipaik- ainult mitte magamispaik. Vähemalt mitte niipea! Täna kestis tramburai vähemalt tunni. Ma tõesti ei taipa, kuhu see Une- Mati viimastel päevadel jääb! Kõik protseduurid said ju tehtud! Loviisal olid voodis tema kaks mõmmikut- Jossi-Puhh (selline nimi ongi) ja Mõmmi. Lisannil olid voodis Une-Nuts, punane kott ja kaks autot- täpselt nagu vaja. Jossi voodis oli Koiva-Kutsu (ta uinub nimelt nii, et kutsu lamab peas, pikad koivad üle silmade). Kõik oli uneks valmis. Aga Une-Mati oli kadunud. Ja trio trampis nagu jaksas. Ei, ma ei hakka mainima, mitu korda ma täpselt üle voodi ääre kukkunud (loe:visatud) lemmiklooma üles korjamas käisin, mitu korda läks lärm üle mõistuse suureks, mitu korda Lisann kaebles, et Une-Nutsu kotti või kotist välja saada... Olen selleks liiga väsinud. Ma küsin ainult "kus on Une- Mati?". Miks ta meile hilineb? Kui on mingid uued uinumise ajad, õpetatagu palun mulle ka need selgeks! Olen küllalt paindlik, ausõna! Mul on ainult üks palve ja soov- et kui päev veereb õhtusse, ütleks väike inime mulle rõõmsalt "head ööd" ja edasi oleks juba Une-Mati hoole all. Meil oli ju nii kena leping! Kõik toimis! Pikendame nüüd seda palun, eks, Une-Mati!!!

Kaks aastat

Esimene oli raske. Ma olin ebakindel. Ma ei osanud nautida. Ma ei teadnud, kuidas end jagada. Olin õnnetu, kui mulle öeldi, et naudi hetke. Ma ei osanud seda. Ootasin, et nad kasvaksid. Nad kasvasid. Ka mina kasvasin koos nendega. Tasapisi kadus ebakindlus. Tuli mõistmine. Tuli rahu. Hakkasin neile silma vaatama. Igaühele eraldi. Igaühele- ja pikalt. Uskumatu, mida ma neis silmis märkasin. Lõputut usaldust! Siirust! Julgust vajada just mind! Hoolimata mu hirmust... Oleksin pidanud kohe alguses... Oleksin... Ah, midagi ei oleks! Teine aasta oli lihtsam. Ma olin julge. Emaarmastuses. Naisena. See toimis. Õppisin uuesti nautima hetke. Õppisin lapsemeelselt naerma. Õppisin põrandal roomama ja koera moodi haukuma. Õppisin auto häält tegema. Õppisin, et kõik eelmainitud tegevused on tähsamad, kui mõni tühipaljas telefonikõne. Õppisin, et kõik eelmainitud tegevused on tähtsamad, kui triigitud riided. Tähtsamad, kui korras maja. Teisel aastal tuli teadmine. Kaks aastat. Pikk aeg. Lühike aeg. Kummaline aeg. Ilus aeg. Väsitav aeg. Vahel ei usu ma siiani. Käin toast tuppa. Vaatan neid kõiki. Minu pere. Kui palju sõltub minust! Kui palju sõltub sellest, kui palju ma silma vaatan! Igaühele eraldi. Pikalt. Annaks taevas mulle tarkust! Seda soovingi algavalt kolmandalt aastalt...

Maitse üle ei vaielda

Elle- tädi tegi jõuluks kolm paari toppidega kindaid. Lisannile lõheroosad, Loviisale punased ning Karl Johannile rohelised. Karl Johann pani oma kindad kohe kätte. Lisann keerutas omi näppude vahel ja noogutas rahulolevalt. Loviisa aga...
Loviisale mõjus punane värv kui härjale. Loviisa ütles "mkmm" ja vaatas mulle otsa. "Need on sinu kindad, Loviisa", ütlesin julgustavalt ja naeratasin, endal oimukohtades vasardamas tedmine, et Loviisaga ilmselt nii lihtsalt ei lähe. Ta näoilme andis nimelt märku, et ta oli otsustanud. Ja ta oligi otsustanud! Ta oli otsustanud, et punased kindad talle ei sobi. Ta tahtis rohelisi. Neid, mis juba Jossu käes. "See!", viipas ta nõudlikult osutades. Johann pööras selja ja läks igaks juhuks kaugemale. "Vaata, kui ilusad", proovisin igaks juhuks veelkord. Valju möirgega lükkas aga Loviisa nüüd mu käed ühes punaste kinnastega eemale. Ta asus ausasse võitlusse! (Oma arust ausasse muidugi.) Johann peab rohelised kindad kohe Loviisale andma, peab!
Aga oot-oot! Ega Johanngi papist poiss ei ole! Johann asus kaitsele. Litaki- lätaki, lükkas ta Loviisat ihaldatud roheliste kinnastega ja ise huilgas enese julgestuseks "üiiiiizzzzz". Olukord võttis järjest ohtlikumaid pöördeid. Juba oli võitlusväljalt kosta ka Lisanni kõrgehäälset hala. Tema närvide jaoks oli säärane võitlus liig mis liig! Lõpetage juba, võis sest halinast välja lugeda.
Sellistel hetkedel olen relvitu. Ma lihtsalt ei tea, kuidas õigesti käituda! Selge on see, et Johanni käest kindaid ära võtta ei saa. Selge on ka see, et Loviisa enne ei vaiki, kui tema poolt aktsepteeritav variant on leitud. Ähmiga pakkusin ka Johannile punaseid kindaid, kuid millegipärast ei taha nad kunagi asja, mis on teise poolt ära põlatud. Nii ei olnud ka Johann nõus. Asi ei tulnud kõne allagi. Ja kisa jätkus.
Ma pagesin. Ma pagesin ära pööningule. Pööningul oli vaikne. Aga mul polnud kaua aega vaikust nautida. Ma ei saanud allpool peetavat sõda kauaks ajaks järelvalveta jätta! Tuhnisin palavikuliselt suurtes lasteasjade kottides. Kuhu ma need ometi panin? No kus nad on?
Mul oli hiilgav idee!
Lõpuks leidsin, mida otsisin. Villaste asjade kott. Tohutul hulgal väikeseks jäänud kindaid, sokke , salle, mütse ja kampsuneid. Eraldi kott kinnastega! Jess!
Tormasin alla tagasi. Paiskasin õhku kõik kotis olevad kindad. Otse kisa ja võitluse keskele. Võtke ja valige! Siin on veel uusi kindaid!  Kisa lakkas kui lõigatult. Kolmik ahmis õhku. Johann unustas rohelised kindad kus see ja teine. Ta leidis ühed vanad sinised. Ägedad! Loviisa napsas kohemaid Johanni selja tagant ihaldatud rohelised ja mõmises rahulolevalt. Lisann kehitas õlgu ja sammus eemale. Hala polnud enam vajalik. Ja Lisannile meeldisid tema kindad väga. Ülejäänud kindad võisin kolmiku lahkel loal endale jätta...
Kõik.
Praegu on olukord selline, et Johanni jaoks on suht suva, millised kindad tal käes on, peaasi, et õue saab! Lisann eelistab küll oma lõheroosasid, kuid on hädaga nõus ka muude variantidega. Loviisa aga tunnistab ainult Johanni rohelisi. Panen teised villased kindad alla, sest rohelised üksi on talle ikka väga suured. Ja nii ta siis jookseb õues ringi, suured rohelised käelabakesed vallatult külgedel laperdamas. Ega maitse üle tasu vaielda!
Aga muide- minu meelest on just need põlatud punased kõige kaunimad!

Jõulutundest

Õige jõulutunne tekkib peale kirikuskäiku. Aastaid olen ma seda kogenud. Aastaid olen ka ise orelimänguga kaasa aidanud selle paljudele müstilise tunde tekkimisele. Kõigil, kes peale kirikuskäiku, Jõuluevangeeliumi kuulamist, "Püha Öö" ja viimaks müriseva "Oh Sa õnnistav" laulmist kargesse talveõhtusse astuvad, peaks hinges viivukski helisema hakkama see miski, mis lapsesüdamele nii tuttav- kuid mille me suureks saades oleme unustanud...
Minu nõuanded jõulude ülesleidmiseks iseendas:
a) Mine kindlasti kirikusse!
b) Ära lülita jõuluõhtul telekat sisse! Imalad Ameeika pisarakiskujad on ekstra välja mõeldud jõuluigatsejaile, ometi ei täida nad hinge jõulurahuga.
c) Ära kuula Ameerika (ja ka Eesti) popartistide poolt esitatavat jõulumuusikat. See on kirjutatud massidele tarbimiseks, mitte nautimiseks. Nimetan seda õgimise- muusikaks.
d) Ära õgi! Loe tänasest Ekspressist sigade teekonnast jõululauale- ja sa taipad, mida ma mõtlen.
e) Püüa jõulupäeva jätta võimalikult vähe toimetusi. Võta aeg maha ja ole lähedastega. Ole lastega. Lihtsalt ole!
f) Süüta küünlad. Nii toas kui õues. Vaata küünlaleeki ja tunneta iseennast ning ümbritsevat maailma. Headust. Rahu. Mõtle ka neile, keda enam ei ole meie seas.
g) Parajas vanuses lastel võiks jõuluvana käia. Nad nii ootavad teda- ja mis on toredam lapse siirast rõõmust! Rõõmusta kaasa ja muutu ka ise lapseks! Ära häbene laulda ja tantsida! Ära otsi mobiilist jõulusalmi! Sa pole ju põmmpea, sul on ju fantaasiat, inimene!

Kauneid ja tõelisi jõule!

Jõuluootus meie moodi

Päkapikke meil ei käi.
Vestlesime viimases mängukooli tunnis päkapikutamisest rahvusvaheliste naistega ja kõik nad olid üksmeelsed, et Eestis pakutakse päkapikkudega kohutavalt üle. Rootsis olevat ennekuulmatu, et päkapikud hakkavad käima juba detsembri algul või mis veel hullem, kel aimu kiriklikest pühadest, juba novembri lõpul, esimesel advendil. Ja et nad käivad iga päev! Ja et nad toovad asju! Mida mu lapsed siis jõuludeks saavad, imestas ema, kelle majanduslik seis lubaks igaks päevaks Lego- mõõtu kingituse sussi sisse panna. Ta väitis, et pole kordagi üle astunud nende pere reeglist, et sussi sees on komm või mandariin. Jah, kuna elatakse Eestis, on see ka neil igapäevane- lapsed käivad ju Eesti koolis. Ja loomulikult, lisas ta, on lapsed pahased päkapikkude kitsiduse üle, näe, Marile tõi raamatu ja Jürile DVD. Aga see, mis Eestis toimub, jäi too ema endale kindlaks, on lihtsalt jabur. Ma nõustun!
Jah, ma mäletan, kuidas kord öösel Statoili sõitsin. Veiko tuletas mulle seda veel hiljuti meelde. Aga mis mul toona üle jäigi, noor ema nagu ma olin? Ikka teen nii nagu teised! Hommikul tatsavad ju väikesed jalad otsemaid sussi juurde, hoolimata sellest, et silmad veel und näevad- ja oh seda õnnetust ja häda, kui suss tühi! Nii mõtlesin siis.
Nüüd olen märksa rahulikum. Esiteks- kaheaastastel ei pea üldse mingid päkapikud käima. Teiseks- kui nad ka kord käima hakkavad, ei kujune sellest minu jaoks enam välja vabatahtlik eneseorjastamine. Väike unesoe laps pimesi sussi poole koperdamas on nagu tsirkuseetendus, millele imetlevad emmed igal detsembrihommikul aplodeerida saavad. Aga mida see lapsele annab? Peale kommi? Või mingi mõttetu jubina, mis peale jõule prügikasti lendab (jälle näide oma kogemusest)? Täidab see kasvatuslikku eesmärki? Ilmselt mitte- sest kuigi lapsele öeldakse, et päkapikk tuleb vaid siis, kui ta sõna kuulab, tuleb ta tegelikkuses enamikes peredes siiski igal juhul. Mõnes mõttes õige ka- ega laps, kes vahel sõnakuulmatu, pole veel halb! Sõnakuulmatuse ja jonni võib enamikel juhtudel kirjutada halva reziimi, vähese tähelepanu või miks mitte ka näiteks lapse halva enesetunde (nt. nohu) arvele. Nii et tihti võib vanem lapse sõnakuulmatuses iseennast sama palju süüdistada kui last. Sellest vaatevinklist väärib niisiis päkapiku külaskäiku iga laps. Ja vanem ei vaevagi oma pead väärtushinnangute varasest nihkesselöömisest (nagu mina praegu). Sest kõik teevad nii...
Ma ei poolda täielikult ka teispidist äärmust- nii nagu ühes mu tuttavas peres. Neil on palju lapsi. Ja kõigile on öeldud, et mingeid päkapikke ei ole. Aga kas ikka tõesti pole? Mine tea, äkki ikka on mõni kusagil piilumas, mis? Fantaasiale peaks minu meelest ikka veidi ruumi jääma! Ja milleks teiste omagi rikkuda- sest ega lapsed oma teadmistega vait ju ei ole!
Minu ideaalis on päkapikk lastele sissejuhatajaks jõuluaega. Soovin lastega arutada, miks see päkapikk meid õieti piilub? Kui ta siis vahel on sussi sisse midagi meelepärast poetanud, saaksime üheskoos otsekui kinnituse, et jõulutaat ei ole meidki unustanud, et ta kindlasti tuleb. Ühesõnaga tähtis ei oleks mitte igapäevane nänn vaid millegi tähtsa ootus. Kogu kulminatsioon peaks ikkagi jõuluõhtusse jääma!
Meil siin ei saagi mingit jõulutunnet tekkida. Mul oli täna Rocca al Mare keskusest ühte väga konkreetset riietusasja vaja osta. Mõtlesin et mis seals ikka, lippan korra läbi. Aga kust oli mul läbi lipata, kui parklast alates sai liikuda vaid teosammul. Rahvast oli murdu! Mõni tiirutas autoga kuuekümnendat ringi peaukse läheduses, et ehk mõni sõidab minema, saab enesele hea parkimiskoha. Mõnikümmend sammu jalgsi kõndida on ju liig mis liig! Enne jäängi tiirutama, aga kaugemale ka ei sõida, oli seesuguste juhtide moto. Niiviisi liiklust takistades tekitasid nad väljasõiduteelegi korraliku ummiku. Hingasin sügavalt sisse ja välja. Korrutasin endale mantrana "rahu, ainult rahu". Panin auto salongis klassikaraadio mängima. Vaikselt. Ja saingi viimaks ühe lumehunniku kõrvale koha. Jooksin, et ei peaks kuulama keskuses ja keskusest väljaspoolgi lakkamatult lõugavat reklaami, mida veel soodsamalt saaks! Krabage, inimesed, krabage!
Tööpäevad võiksid seesugused jõulud olla! Mis mõttega on ühele paduuskmatule rahvale neid vabu päevi vaja? Jõuluvana jaoks? Ogaraks ostlemise jaoks? Jabur!
Ilma kiriku ja jõulusõnumita ei tule mingid jõulud! Tuleb pidu ja pillerkaar. Tuleb segadus ja sagimine. Tuleb õgimine ja telekavahtimine. Aga need pole jõulud. Kahjuks. Mina tahan teisiti elada.