Esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Väike inime ja Une-Mati

Väike inime sai kaks ja ta unerütm muutus päevapealt suure lapse omaks. Õigupoolest ei ole emme sellele need päevad pihta saanudki, millal üldse oleks õige aeg väike inimene voodisse saata, et ta seal ka magama jääks. Täna õhtul hakkasime kell pool kümme sättima. Trio väikestest inimestest huilgab alati heameelest, kui kuuleb hõiget "pesema". See nagu ei käikski kõige järgnevaga kokku. Pladinal tormavad väikesed jalapaarid vannituppa. "Mina, mina, mina", hõikab igaüks, kuis oskab, et esimesena vanni pääseda. Jaa, nii tark ma juba olen, et neid üheskoos mitte vanni panna! Tegelikult käivad nad küll koos vannis, kuid see on vaid vannipäeval, mitte tavalise õhtuse pesu korral. Tavalisel õhtul on mul vaja nad võimalikult kiirelt ära pesta, et siis supsti! voodisse hüpata. Ojaa, mõtetes on kõik kaunis! Tegelikkus karjub mulle aga õige pea vastu korralikult pea peale pööratud vannitoa näol. See, kes parasjagu vannis kükitab, on ohutu. Aga need väänkaelad, kes enesele paremaks ajakasutuseks ning minu karistamiseks muud tegevust otsivad, panevad oma leidlikkusega vahel lausa ahastusest oigama. Täna virutas Loviisa algatuseks õde Helise kontaktläätsekarbid mustapesukasti. Seejärel tõmbas ta möödaminnes WC-paberi lõpuni põrandale lahti ning kandis issi habemeajamisasjad mängutuppa. Lisann kühveldas sel ajal lillepotist mulda välja. Millega? Eks ikka oma Une-Nutsuga, sellesamaga, mis hiljem kaissu peaks minema. Et Une-Nuts juba enne ära ilastatud oli, võttis ta mulda külge oi, kui hästi! Joss loopis kõik vanniloomad ja ka mõne šampooni, milleni käsi küündis, vanni, kui teda pesin. See kõik võttis aega minut-paar... Võtsin läätsekarbid mustapesukastist välja. Rullisin vetsupaberi kokku. Tõin habemeajamisasjad vannituppa tagasi. Pesin Une-Nutsu puhtaks. Tõstsin vanniloomad vanni ääre peale. See kõik võttis aega rohkem kui minut-paar... Lisanni kord. Loviisa üritab mu kõrval sokke vanni hulpima sokutada. Joss veab kõik autod kohale, mis kätte juhtuvad. Komistan, loomulikult! Keegi on seebi ära ajanud. Ahaa, Lisann on selle vannist välja visanud. Oot-oot, kes kraanikausi kraani lahti keeras? Uhh, Loviisa avastas, et tuleb hambaid pesta! Loomulikult on ka varrukad ja rinnaesine läbimärjad. Ei tohi nii! Hambad peseme pärast! Loviisa saab küll aru, et ei tohi. Aga ta paneb koos hambaharjadega plagama. Joss järgi. Üritan neid haarata, kuid komistan autode otsa. Aega on kulunud minut-paar. Kraanikausi ümbrus ujub. Kuivatan ära. Kuivatan ka kõik autod. Viin tagasi mängutuppa. Otsin põrandalt Legode vahelt üles kõik kolm hambaharja. Viin vannituppa. Keegi on kasutatud mähkmed vannipõhja hulpima visanud. Keegi on põrandale kakanud. Koristan. See võtab aega rohkem kui minut-paar. Loviisa kord. Kõik vanniloomad lükatakse tagasi vannipõhja. Joss jookseb ringi kui pöörane ja huilgab. Miskit on teoksil. Lisann jookseb järgi. Kummagil on mingi pulk käes. No mida? Need pulgad hoiavad ju mustapesukasti riiuli küljes! Nüüd vedeleb kast õnnetult põrandal, nagu ka kogu must pesu, mis sealt välja on kukkunud. Teeme mustapesu sõda! Juhuu! Loobime musta pesu vanni! Jee! Mu käed ajavad nagu tuuleveskid neid kaht masuurikat minema. Veel Loviisa nägu... Puhas... Ruttu välja! See ei võtnud rohkem aega kui minuti... Koristan. Koristan. Koristan. See võtab rohkem aega kui minuti. See kõik on võtnud aega rohkem, kui ma ealeski arvasin. Aga see on alles algus. Ma ei hakka kirjeldama hambapesu ja ööriietesse panekut. See meenutab rohkem maratoni, mille üheks osaks on kolmekordne takistussõit. Ma ei hakka kirjeldama ka oma emotsioone, kui mu süda juba tavapärasest poole kiiremaid lööke teeb. Aga ma võin öelda, et kui nad lõpuks voodisse viskan (ei, ma ei eksinud sõnaga!), olen mõttes ületanud päeva finišijoone ning kui ma ka medalit ära teeninud pole, siis eeldan vähemalt tagasihoidlikult, et minupoolne töö on selleks päevaks mitmekordselt tehtud. Tõmban kujutlustes selle päeva kohale rasvase risti ja soovin järgida keha kohest nõudmist horisontaalasendi järele. See õnnestuski muide tavaliselt- kuni nad kaks said! Aga nüüd! Nüüd on magamistoast saanud pidupaik, kisapaik, mängupaik, naljapaik, jonnipaik- ainult mitte magamispaik. Vähemalt mitte niipea! Täna kestis tramburai vähemalt tunni. Ma tõesti ei taipa, kuhu see Une- Mati viimastel päevadel jääb! Kõik protseduurid said ju tehtud! Loviisal olid voodis tema kaks mõmmikut- Jossi-Puhh (selline nimi ongi) ja Mõmmi. Lisannil olid voodis Une-Nuts, punane kott ja kaks autot- täpselt nagu vaja. Jossi voodis oli Koiva-Kutsu (ta uinub nimelt nii, et kutsu lamab peas, pikad koivad üle silmade). Kõik oli uneks valmis. Aga Une-Mati oli kadunud. Ja trio trampis nagu jaksas. Ei, ma ei hakka mainima, mitu korda ma täpselt üle voodi ääre kukkunud (loe:visatud) lemmiklooma üles korjamas käisin, mitu korda läks lärm üle mõistuse suureks, mitu korda Lisann kaebles, et Une-Nutsu kotti või kotist välja saada... Olen selleks liiga väsinud. Ma küsin ainult "kus on Une- Mati?". Miks ta meile hilineb? Kui on mingid uued uinumise ajad, õpetatagu palun mulle ka need selgeks! Olen küllalt paindlik, ausõna! Mul on ainult üks palve ja soov- et kui päev veereb õhtusse, ütleks väike inime mulle rõõmsalt "head ööd" ja edasi oleks juba Une-Mati hoole all. Meil oli ju nii kena leping! Kõik toimis! Pikendame nüüd seda palun, eks, Une-Mati!!!

2 kommentaari:

  1. Issand jumal! Ja tahaksin Sulle öelda, et "mul on Sinust kahju, Maris", aga tõtt-öelda peale Sinust-kahju-olemise-emotsiooni, hakkab mul ka endast kahju, kui mõtlen, et kõik see sama trall ja pull ootab mind vähem kui kahe aasta pärast ees! Ma ei tea, kuidas Sa senimaani oled normaalseks suutnud jääda?!? Pean Su juurde millalgi vist normaalseks-jäämist õppima tulema!
    Jaksu ja jõudu! :)

    VastaKustuta
  2. Väga-väga tuttav kirjeldus :)
    Ainult, et meie juurde ei ole 3 aasta jooksul Une-Mati veel teed leidnud ... Ehk varsti ...

    VastaKustuta