Vanaema suri täna, kaksteist aastat tagasi.
Oli, nagu praegugi, tiigri aasta. Olin kolmkümmend kuus, Helis kuusteist, trio kümnekuused. Sel aastal, nagu praeguselgi, olid pihlakad marjakobaraid täis. Ilm oli aga märksa ilusam. Täna kallab kui oavarrest, sel päeval paistis aga päike. Minu meelest oli ka soojem.
Käisime emaga diakooniahaiglas ja jätsime temaga hüvasti. See oli ilus hüvastijätt. Seejärel hakkasime ajama matuseasju.
Matusepäev oli üheksateistkümnes. Toomas Paul tuli mu palve peale matma. Seegi oli rahulik ja väärikas päev. Ämm jäi triot hoidma.
Meie leinapärjal oli valdavaks tooniks oranž - nagu pihlamarjadki. Vanaema pärg ei saanud olla tavapärane. See oli eriliselt ilus.
Mängisime Helisega Kadrina kiriku orelil ja flöödil ühe Bachi loo. Suutsime küll. Muu osa talitusest mängis kohalik organist. Laulud olin valinud mina. Mu erisoov oli Mozarti Lacrimosa. See sai täidetud.
Vanaema maeti vanaisa kõrvale, Kadrina surnuaia kõige jämedama puu lähistele. Juba kaugelt hea leida. Vanaema kirst jäi kummalisel kombel hauda veidi viltu, mistõttu kevadist matmispaiga vajumist, nagu see ikka aasta või paar peale matuseid kipub olema, ei toimunudki. Aga mis vahet seal on...
Peielaud oli sealsamas, leerimajas. Meie suguvõsas ei ole erilisi kõnelejaid. Pidasin ise kõne. Laulsime ka Riinu kitarri saatel ühe laulu - Helis, Riin ja mina. Rauno oli ainult selleks päevaks tulnud Inglismaalt, kus nad parasjagu perega elasid, koju. See oli temast imeline.
See oli ka kelmikas päev. Särav päikesepaiste muudkui vaheldus tujukate vihmasagaratega. Enam rohkem vanaema moodi ei saanuks ilmgi olla.
Ma ei käi väga tihti Kadrinas. See paik, mis oli mu elus kunagi üks tähtsamaid, elab nüüd põhiliselt mälestustes. Nii vist peabki olema. Meid ümbritsevad inimesed on neis paigus, mis meile armsaks saavad, kõige määravamad. Kui inimesed kaovad, kaotavad paigad senise olulisuse. Nii läks ka Kadrinaga. Mul ei ole seal enam midagi teha.
Vanaema surmapäevaga lõppes üks pikk ajajärk minu elus. Neile mälestustele ei tule enam lisa. Aastad muudkui lähevad, aga vanaema ei unune mitte iialgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar