"Näe, lollid lähevad!" hüüdis vanaema suure toa akna juurest.
Jooksin imelugu kaema. Vanaema korteriakna eest läks kivilatakatest laotud jalgrada järgmise maja, edasi aga juba koolimaja ja poe poole. Sealt astusid jah parasjagu mingid suvalised inimesed.
"Täitsa lollid," tähendas vanaema rahulolevalt.
Lollus on mõõtühik, mis on mind kogu eluaja valvsakstegevalt saatnud. Lollidega ei tohtinud kokku puutuda, see oli otsekui nakkushaigus. Lolliks võis saada ja jääda. Muidugi võis ka lollina sündida, aga seda teemat ma praegu ei puudutaks- sealt hargneks liialt palju kõrvalteemasid.
Üritan esmalt lolle klassifitseerida. Eelkõige kuulusid lollide hulka joodikud. Vanaisa oli muidu ka joodik, aga tema polnud loll. Tema ajas lihtsalt närvi. Vanaisal oli tegelikult hea pea.
Lollid olid ka need, kes joodikutega elasid. Aga mitte vanaema ise.
Mina ei tohtinud nende lastega mängida, kelle vanemad olid joodikud. Ja mitte mingil juhul ei tohtinud ma nende koju minna. Küll ma tahtsin teada, milline on üks õige joodiku kodu! Aga ma ei julgenud vanaema käsust üle astuda. Nende lastega mängisin aga salaja ikka. Üle mõistuse lollid nad küll ei tundunud. Kirikumõisas elas Tiina, kes käskis mul nätsu pähe tõrva närida ja alevis Anneli, kes meelitas mu rangelt keelatud Hulja metsa, mis, nagu hiljem selgus, olevat kubisenud joodikutest. Õnneks mina ei näinud ühtegi.
Lollid olid harimatud. Need, kes koolis edasi ei jõudnud. Need, kes kooli pooleli jätsid. Need, kes polnud kooli jõudnudki.
Vanaema kasutas meiega rääkides taktikat "eelda halvimat ja üllatu!" Ta teadis väga hästi, et õpin viitele, kuid ikka küsis mu käest, kui mingist raskest kontrolltööst juttu tuli, "noh, kas ikka kolme said kätte". Oi, see ajas närvi! Järelikult oli ta peas variant, et ka mina olen loll või jään tasapisi lolliks. Võitlesin selle vastu tõsimeelselt ja vihaselt.
Paksud olid ka lollid. Vanaema oli ise ka pisike ja ümmargune, aga see teda ei morjendanud. "Lollid söövad palju", oli lause, mis jääb mind ilmselt kummitama elu lõpuni. Sellest võib tulla ka mu kohati fanaatiline dieeditamine.
Niisama plärajad olid samuti lollid. Vanaema ei raisanud ealeski oma aega külamuttidega lobisemisele. Vähemalt omasõnutsi mitte. Samas oli tal ilmaasjade ja inimeste kohta oma kindel teooria, milles ta oli täiesti kõigutamatu. Kust see tuli, on osaliselt teadmata.
Linnainimesed olid kohe kindlasti maainimestest targemad. "Ainult lollid jäävad maale", oli ta veendunud. Alevis oli siiski tarkasidki liikvel. Näiteks õpetajad. Vahepealset varianti- et keegi oleks selline keskmiselt arukas- ma ei mäleta.
Nii need lollid seal siis läksid. Mis kategoorias arvestus parasjagu käis, ei tea. Igatahes on mul siiani lollide ees hirm ja ebakindlus. Mine tea, äkki ei tunne äragi, kui nad mu nina eest mööduvad. Käsikäes. Või kuidas mu endaga lood on. Küsida pole ka enam kelleltki.
“
Vanaemal, nagu meil kõigil, olid omad kiiksud. Minu omal oli neid iseäranis palju. Aga just tema oskas see-eest kõige selgemini väljendada seda, kuidas ta mind armastab. Seepärast vaatangi sellele lolli-teemale lihtsalt naeratades tagasi… Oli ta meil ikka üks karakteriga tegelinski…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar