Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult.
Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud. Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.
Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.
Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.
Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend.
Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.
Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist.
Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees.
Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi.
Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda.
Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!
Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)
Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas kogenud sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".
On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast kiriku inimeste poolt, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.
Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar