Esmaspäev, 28. veebruar 2022

Relv

 Kardan paaniliselt relvi. See hirm on mul juba lapsest saati. Minu suunas ei või ka mängult sihtida ühegi relvataolise esemega, lähen lausa paanikasse. Ma pole ammu sellele mõelnud, kuid alanud Ukraina sõda tõi need mõtted taas teadvusse.

Muidugi olen juurelnud, mis lugu mul selle paanilise relvahirmuga ikkagi täpsemalt on ja tegelikult leidnud ka osalise vastuse. Enne hilist teismeiga polnud mul ühegi püssi ega muu tulirelvaga mingitki kokkupuudet. Olin kuulnud ühte lugu sõjaajal püssitoru ees seisnud vanaisast ja teist lugu minuealisest Muhu poisist, kes end isa jahipüssist kogemata maha lasi. Muidugi tekitasid need kõhedust. Siis aga juhtus ka mu endaga üks tõsisem intsident…

Meile sõbrannaga meeldis sel ajajärgul väga pidudel käia. Küllap oli see vanuses, mil olin peaaegu täisealine, äkki seitseteist? Varasemas vanuses pidin kodust väljasaamiseks ja hiliseks tagasijõudmiseks vanematelt eriloa kauplema ning sageli mind lihtsalt ei lubatud. Märgin siinkohal ära, et purjuspäi kojuminek tähendanuks eriti suurt jama, seetõttu me oma pidudel alkoholi eriti ei tarbinud. Veidi ikka. Aga usun, et järgneva loo varjus kahvatunuks ka üks üleliigne veiniklaas.

Olime mu vanaema juures Kadrinas. Oli suvine aeg. Päevade kaupa kodusolemine ja vanainimesega jutuvestmine olnuks küllap meieealistele tüütu, kuigi tegime seda ka- mu vanaema oli väga trenditeadlik ja ajaga kaasaskäiv inimene. Aga kaua sa seda ikka jaksad! Seetõttu olime läbi jalutanud kogu aleviku ja lähiümbruse ning hakkasime kangesti kaugemale kibelema. Mõtlesimegi välja geniaalse plaani. 

Mõni suvi enne seda olime sama sõbrannaga olnud mingis laagris, kus tutvusime ühe tüdrukuga, kes elas Rakveres. See oleks täiesti ebaoluline info, kuna igasugune suhtlus oli temaga ammuilma soiku jäänud- kui too tüdruk poleks muutunud eneselegi teadmata me salasepitsuste tähtsaimaks osaks, sest ega's vanaema seda teadnud, kuidas lood tegelikult on! Ütlesime talle pidulikult, et meid on kutsutud selle tüdruku sünnipäevale. Vanaema jäi kohe uskuma. Ta pakkis meile kingituseks kaasa kena puuvillase öösärgi (sääraseid nimetati vist "rasestumisvastasteks") ning läinud me olimegi! Mitte küll Rakverre, vaid otse Viitna kõrtsi. 

Viitnal oli suurem seltskond igat masti jõmisejaid juba ees. Meidki, noorukesi kutsuti kampa ja kostitati hea ja paremaga. Või tegelikult ma ei mäletagi, kuidas me just sellesse seltskonda sattusime. Selge oli see, et kui oma pisukese taskuraha kulutamisest pääses, võis juba rahul olla. Ühesõnaga, pidu kogus üha hoogu, täiskasvanute maailm oli ahvatlevalt valla. Olime tegijad. Paraku oli kõrtsi sulgemisajaks melu tippfiiling kaugeltki saavutamata. Nii arvas enamus. Meiegi passisime ninapidi juures, et mis siis nüüd edasi saab. Vanaema teadis ju, et jääme sünnilapse juurde ööbima.

Tuli välja, et üks tüüp on tulnud autoga- Žiguliga. Ja et kusagil Rakvere taga olla mingi tuulik, mis olla kindlalt hommikuni avatud. Tuleb sinna sõita! Me ei mõelnud hetkekski, et ka too autoga tüüp polnud pidutsemise ajal pitsipõhja sülitanud. Õigupoolest oli ta päris purjus. Me ei mõelnud ilmselt mitte kui midagi. (Teismelise ajust on muide paar aastat tagasi kirjutatud paks raamat.)

Seltskond koosnes meist tunduvalt vanematest inimestest. Auto tuubiti neid paksult täis. Nii mehi, kui naisi. Pluss meid, kellegi sülle. Tee oli pikk, kuid see-eest ohtlik. Purjus juhiga on alati ohtlik sõita!

Ja siis see juhtus. Üks nokastanud tüüp muutus esiistmel ülemeelikuks. Või läks lolliks. Või äkki hoopis vihastas millegi peale. Vaat seda ma ei mäleta, sest jõllitasin üksisilmi seda, mida ta oma hulluses tegema hakkas. Ta koukis kusagilt püskitaskust või kotist või tont teab kust, välja revolvri. Esmalt keerutas ta seda hooletult ümber näpu, seejärel hakkas meid, tagaistujaid, ükshaaval sihtima. 

Roolijoodik üritas seda tegevust jõuliselt takistada, auto vänderdas teel, naised kiljusid, mehed jõmisesid. Mina olin lihtsalt kangestunud. Sõbranna samuti. Me ei julgenud piiksatadagi- et ta ometi ei tulistaks... Nende hetkede jooksul sõitis mõistus rallikäigul koju tagasi. Liiga hilja, sest me ise sõitsime kodust üha kaugemale...

Ei, ta ei mänginud selle relvaga kaua. See aeg lihtsalt tundus igavikuna. Olin šokis. Millalgi jõudsime tolle igatsetud veski juurde. Pidutuju oli asendunud kabuhirmuga. Tahtsime vaid ära, koju.

See, kuidas põgenesime, kuidas üks tüüp meid taga ajas, kuidas pimeda metsa vahelt täiesti juhuslikult ühe takso leidsime (uskuge, Jumal saatis selle meile!), kuidas meil peaaegu üldse raha polnud, aga kuidas see taksojuht meid ikkagi Kadrinasse sõidutas, ise lakkamatult sõimates, olles oma õigustatud meelepahast hoolimata maailma kõige armsam taksojuht, jah, sellest kõigest peaksin kirjutama eraldi loo. 

Minu lugu oli täna relvast. Nagu mainisin, alanud sõja pärast. Tahtsin kirjutada hoopis muud, aga meenus see. 

Muidugi ei kanna mu meenutus praegu toimuvaga mingit võrdlust. Relva ees silmitsi seismise õudne tunne on aga küllap situatsioonist hoolimata sama. Taas tunnen, et ei suuda sellega toime tulla. Ei mõtetes ega päriselus. Õnneks praegu ei peagi. 

Annaks Jumal, et too sõda lõpeks ja et Jumal saadaks rahu.

Nagu meile selle takso...

NB! Selle pean küll ära märkima, et kandsin vanaema poolt sünnipäevakingiks kaasapakitud "rasestumisvastast" öösärki päris mitmeid aastaid. Helis oli juba ammu sündinud, kui ikka kandsin :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar