Süsteemi ohvritest

 Olen pereterapeudina igati pädev ja kogenud. Oma teenust ma aga eriti ei reklaami, kuna üha enam olen hakanud tegelema oma teise suure armastuse, muusikaga. Meil on Jaaniga hea kontsertmõtiskluste tiim, samuti viime koos läbi paljusid kiriklikke talitusi, see köidab mind väga. Siiski võtan pereterapeudina vastu oma kauaaegseid kliente ja neid inimesi, kes tulevad mu klientide soovitusel. Nii on kõike parasjagu. 

Kui pealinna sotsvaldkond mulle möödunud sügisel koostööettepaneku tegi, mõtlesin asja üle pikalt. Olen ennegi linnaga koostööd teinud. Ühekordsete projektidena. Töötasuks sain toona sama summa, mida kabinetiski oma vastuvõtutasuna küsin. Asi toimis. 

Nüüd on aga ajad muutunud. Erinevate tööde eest on keegi koostanud hinnakirja ja välja mõelnud ka selle, kui kaua antud teenuse osutamine võiks aega võtta. Nii tasutakse pereteraapia eest Väikene Summa, aga ka aega selle teenuse ühekordseks osutamiseks on ette antud Natuke. Minu tavapärased seansid on seitsekümmend viis minutit ja isegi need venivad tihtilugu üheksakümnesteks. Pakutav oli niisiis jahmatav.

Et olen saanud kõrgkoolis igati korraliku hingehoidja väljaõppe, suudan turvaliselt ja professionaalselt läbi viia ka leinanõustamisi ning traumateraapiat. Leinanõustamine on pealinna ametnike jaoks selline alamat liiki ettevõtmine, mille eest on ette nähtud Väga Väikene Summa, aga aega selle ühekordseks osutamiseks vajatakse nende hinnangul Üsna Palju. Pakutav on niisiis veelgi jahmatavam.

Ometi võtsin ma koostööpakkumise vastu. Siiras aidatatahtmine. Soov tegeleda veidi raskemate juhtumitega. Lootus, et asjad muutuvad.

Minust sai osa “Suurest Süsteemist”. Kui teiega sõlmitakse koostööleping sel viisil, et te täidate absurdse hunniku pabereid, millelt vaatavad vastu vaid seadused, käsud ja keelud, kui te saadate enda kohta meeletu hulga dokumente, allkirjastate kogu selle portsu üheksainsaks megasuureks nõutud kaustaks, kui te saadate selle kõik teele ja ei saa vastuseks mitte ainsatki sõna, siis küllap taipate õige pea, et teie kui inimene seal paberihunniku taga pole üldse oluline. Peaasi, et toidaksite Süsteemi. 

Nad vaesekesed ei tea, et Süsteem ei saa ega hakka ealeski toimima ilma Inimesteta, kellega tuleb pädeval viisil suhelda. X ametnike poolt minu äranullistamine oli esimene märk, et asjad ei tööta. 

Lühike lause “täname, saime teie dokumendid kätte” ja isiku nimi, kes selle vastuse kirjutas, oleks olnud väga vähe aega nõudev asi, mis vähemalt alguseks muutnuks kogu selle supi vähegi helpimiskõlbulikuks. Muidugi mitte kauaks. Sooviksin ikka inimestele, kellega koostööd teen, lõpuks tere ka öelda. 

Miks ma need dokumendid kõige selle anonüümsuse peale ikkagi allkirjastasin, ei tea. Küllap olen jahmatavatele ja lubamatutele asjadele reageerimisega aeglasevõitu. 

Kõik edasine ajab aga lausa juukseid katkumak. Sest siis tulid mängu x ametnike veelgi ebakompetentsemad alluvad. Kas te näiteks kujutaksite ette, et ametnik nõuab “leinateraapiat” olukorras, kus kõik märksõnad lausa röögivad näkku, et tegu on trauma ja kriisiga? Ja Mina hammustan koheselt läbi, et too “leinateraapia” on lihtsalt poole odavamaks hinnatud teenus, mida mulle, arvatavale lollikesele peale surutakse. 

Aga sellega asi ei piirdu. Ametnikud ei tea, et ka “leinateraapia” läbiviimisel on omad reeglid. Kindlasti ei saa seda teha nii, et kabinetis on korraga teda tabanud šokist täiesti apaatne ema ja tema kolm äärmiselt eri vanuses last. Ma ei vii sellist “teraapiat” eluilmaski läbi! Ka sunniviisiliselt mitte! Oskan üsna hästi ette kujutada, mis elu säärases kodus parasjagu elatakse. Kui peres on kriis ja lein, tuleb esmalt täiskasvanu jalule ja veidike toimima saada. Teate küll, nagu lennukis tuleb häda korral esmalt täiskasvanule hapnikumask asetada. 

Seejärel tuleb mul eri vanuses lastega viia läbi mitmeid erinevaid teraapiaseansse. Teate, kolmesega toimub see kõhuli maas, ühes mänguasjadega, üheksasega läbi joonistamise või muu käelise ja kuueteistkümnesega tema eale vastavalt. Aga ma ei saa seda x ametnikule öelda, sest ma ei tea, kes ta on, mis on ta nimi ja ametinimetus ja kas mulle selle töö eest mingit tasu ka makstakse. Jah, ka see “ebaoluline” nüanss. (Muide, veel ühte “pisiasja”, nimelt seda, et nood lapsed on muukeelsed ja sellekeelsed, mida mina ei valda, mulle töö alguses ei mainitud.)

Õnneks jätkus mul oidu hakata uurima, kuhu pagana kohta need suurejoonelised aruandlusdokumendid esitan, mille alusel oma töö eest teenitud sandikopikad kolme nädala jooksul kätte saaksin. Aga seda kohta pole ma siiani leidnud. 

Kui mulle kirjutas keegi roosinupukene ätt geemail komm (või midagi taolist), ühesõnaga tundmatu inimene erameililt, ei saanud ma esmalt aru, kes ta on. Selgus, et abivajaja. Muidu oleks abivajaja kiri terapeudile täiesti loogiline, aga mitte siin. Nimelt ei suvatsenud ametnik minuga ise ühendust võtta, et mulle töö üle anda, vaid saatis ka minule mõeldud dokumendid “roosinupukese” (või muu sarnase) taga olevale abivajajale. 

Ka “roosinupukesel” oli karjuv vajadus traumatööks ja minu küsimus “palun, kes te olete”, oli pehmelt öeldes kohatu, aga mida mul muud oli teha, et asjast üldse mingit sotti saada. Dokumentides, mis temale saadeti, oli mu ülesandeks märgitud taaskord leinatöö (sest see on ju praktiliselt tasuta). Kui aga selgus, et ka “roosinupukese” peres on hulk erivanuselisi lapsi, keda ma kõiki üheskoos oleksin pidanud “teenindama”, sai mu mõõt täis. 

Ma ei lappa enam dokumente, millal ja kust võiksin oma töö eest raha saada. Ma ei otsi enam mööda pabereid ja telefoni ajalugu, kas ja millal ja mis numbrilt on mingi anonüümne ametnik mulle helistanud või kirjutanud. Ma lõpetan kogu selle jama jalamaid. Jätku oma mõnikümmend eurot kus see ja teine. Las läks Süsteemi kõhtu. 

Hoopis nukram on fakt, et asi ei toimi. See fakt pole isegi nukker, vaid jõletu, sest need armsad inimesed, katkised ja traumeeritud pered, kes isikliku raha eest mööda terapeute ja psühholooge ja psühhiaatreid ei jaksa käia, vajaksid tohutult abi. Ma oleksin saanud neid veidikenegi aidata. Aga see tehti mulle täiesti võimatuks. Kas teate, kui palju ma nende lõputute paberite peale aega raiskasin? Milleks? Minu kui spetsialistiga oli nende robotite, kes asju otsustavad, suhe null.

Niisiis loobun. Aitas sellest, et korraks oma nina “Suurde süsteemi” pistsin ja mind mingiks sodihunnikuks  “paberihundistati”.

Ma olen väga hea süsteemne pereterapeut. Mul on vastav tõenduspõhine haridus, viieaastane põhjalik väljaõpe, tänaseks tohutu töökogumus. Ja eneseväärikus. Jätkan 100% erapraksises. 

Naiseks olemise võlud ja valud 2

 Niisiis menopaus. Naise viljaka aja lõpp. Ka muude muutuste aeg.

Viimasel ajal on menopausi teema ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üsna agaralt arutlusele tulnud. Loen, et sellest korraldatakse lausa erinevaid seminare ja koolitusi, mis on väga hea. 

Üks mu sõbranna tegi üleminekueast oma lõputöö, aga see oli juba aastaid tagasi, ajal, mil teemat ikka veel “kalevi all” hoiti. Juba siis rõhutas ta seda, et üleminekueast võiks ja peaks saama pigem inimese uue ajastu algus, kui et temast tehtaks ühiskondlik häbiplekk. Aga toona jäi tema väljaütlemine “hüüdjaks hääleks kõrbes”.

Olen palju lugenud selle kohta, kuidas üleminekuiga naise keha ja hormonaalsüsteemi mõjutab. Vanasti, kui asjadest veel piisavalt teadlikud ei oldud, ei osatud ka menopausi sümptomitega midagi peale hakata ning nii kujunesidki välja müüdid, mille põhisõnum on see, et menopaus muudab naised täiesti segaseks. 

Ka mina kuulsin oma suguvõsa vapralt naisliinilt klimakteeriumi kohta õudseid lugusid, mis sisaldasid pööraseid kannatusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Nägin kõrvalt, kuidas inimese psüühika teda täiesti alt veab, kusjuures tegu ei olnud mitte ainult närvilisuse ja paanikaga, vaid kohati lausa halvava surmahirmuga. Abi polnud kusagilt saada. See asi tuli lihtsalt “üle elada”. 

Teadlikkus puudus täielikult. Millest siis täpselt? Ei enamast, kui kolmest põhilisest kriteeriumist: õige toit, piisav liikumine ja küllaldane uni (mis tähendab laiemas skaalas ka rahulikku, stressivaba elu). Jah, võite ju öelda, et tolle aja inimesed rabasid tööd nagu loomad, mis liikumisest saab siin juttu olla (või et nad ju liikusidki tohutul kombel). Aga lihtsalt rabelemine ei ole sugugi tulutoov. On lihtsalt väsitv. Looma kombel töörabamine, algul tööl ja siis veel kodus takkaotsa ei ole kunagi kedagi õnnelikuks teinud ning rahulikule, pingevabale elule ei saa sellise elukorralduse puhul loota. Süstemaatiline trenn, eriti lihas- ja kardiotrenn, aga ka kõndimine ja venitused, on need, mille puhul saab ka keha tervendavaid signaale. 

Ning toit. Palju räägitakse sellest, et isegi siis, kui poest polnud peaaegu midagi saada, kus ikka lauad olid lookas! Jah, olid tõesti. Ainult et… see polnud sugugi menopausi sõbralik toit. Liiga palju liha, loomset rasva. Liiga palju suhkrut ja valget jahu. Üldse, liiga palju! Liiga suurtes kogustes, liiga paljude erinevate koostisosadega. Üleminekueas naine ei peaks tingimata olema trullaks paisunud või konnakõhuga tegelane. Ta ei peaks vale toidu tagajärgedest tulenevate sümptomite tõttu ärevushäireid saama või depressiooni langema.

Olen selgelt täheldanud, et olles valesti toitunud, on mu kuumahood kordades intensiivsemad, kui tasakaalustatud menüü puhul, kui neid peaaegu ei olegi. Keha on tark, aga ka meie peame olema targad, et neid signaale kuulata. Miks me seda siis ei tee? Minu kehale sobib kõige paremini Vahemere tüüpi toitumine. Selle kohta on netis piisavalt infot. 

Küllaldane uni. Mul ei ole enam huvi pikkade pidude vastu. Jah, mulle meeldib lõbusalt pidutseda, nagu ühes eelnevas postituses juba jagasin, aga peol peab olema kindel lõpp. Ja see ei peaks olema vastu hommikut. Just äsja oli mul ülitihe nädalavahetus. Kõigepealt sünnipäev vahva peoga, siis üks mulle küllatulek, mis ei olnud lõppkokkuvõttes üldse vahva, see-eest väsitas piisavalt, siis reis eesti teise otsa ja tagasi ning lõpuks kolme teenistuse ja ühe kontserdiga pühapäev takkaotsa. Hea, et sain viimaks end välja magada! Tegin seda kahel ööl üheksa tundi! Nagu karu! Aga kui mul ei oleks sellist võimalust olnud?

Menopaus mõjutab kindlasti ka paarisuhet. Selles osas tuleb olla väga teadlik ja sellest tuleb kindlasti ka partneriga rääkida. Mitte ühe korra, vaid päris sageli. Kuigi öeldakse, et ka mehel esineb andropaus, on naise kehas toimuvad muutused palju suuremad ja järsemad ja selle tagajärjel muutub märgatavalt ka naise seksuaalkäitumine. Mehel toimuvad hormonaalsed muutused aeglaselt ja varjatumalt ning tema seksuaalsus ja muidugi ka võime saada järglasi võivad toimida kõrge eani. Et see kõik tasakaalu saada, nii et mõlemad partnerid rahul (ja rahuldatud) oleksid, tuleb esmalt asjadest aru saada ja teisalt seda arusaamist ka teineteise suunal rakendada. Märksõna, nagu paarisuhtes ikka, on hoolimine. 

Mina võin õnneks tõdeda, et olen ka praegusel eluperioodil oma mehe poolt armastatud, mõistetud ja hoitud. Aga ma annan sellele ka omapoolse panuse. Tean, et vastastikune “andmine” ei ole kaugeltki kõikide paaride privileeg. Paljud hakkavad sellest ajaperioodist koos elama nagu õde ja vend. Lihtne on mõelda, et ah, see asi mind enam ei huvita, saagu teine ise hakkama. 

Tegelikult ei ole üldse keeruline säilitada lähedus ka siis, kui keha enam munarakke ei tooda ja sünnitada ei kavatse. Kui ülalmainitud kriteeriumid, toit, liikumine ja uni on täidetud ja oma kehaga ollakse heas suhtes, säilib ka vajadus tunda end partneri poolt ihaldatuna. Julgeda öelda, mida vajatakse ja vahel käia ka apteegist või loodustoodete poest läbi ;)  Elus peab olema kirge!

Kokkuvõtvalt- hea, et üleminekuiga on nüüd laiema avalikkuse ees teemaks tulnud. Hea, et nii palju on kirjutatud, seletatud, näitlikustatud. Enamuse asju aga, et see periood meie igaühe eludes loomulikuna kulgeks, peame ise ära tegema. Ka viiekümnendates ja kuuekümnendates saame kõik olla ilusad, rahulikud ja naeratavad naised. Mõnus!

Naiseks olemise võlud ja valud

 Praegu on inimeste ja nende elukaare eripärade käsitluse osas hoopis teistsugune aeg, kui siis, kui mina laps olin. 

Näiteks ei tee praeguse aja noored neiud oma menstruaaltsüklist mitte mingit saladust, ja teate, minu jaoks tundub see niiiiii normaalne ja ma olen nende üle niiiii õnnelik! Kui mõni mu plikadest söögilauas hooletult viskab, et “ma täna sauna ei tule, mul on päevad ja kõht vastikult valutab” või et “x oli täna  seetõttu närvis, et tal hakkavad varsti päevad”, on mul läbisegi rõõm nende ja kurbus toonase iseenda, noore kompleksides tüdukukese pärast. 

Menstruaaltsükkel oli üks hullemaid asju, mille pärast ma neiueas häbenesin ja kannatasin, kuigi sama asi on ju absoluutselt igal suguküpsel naisel. See on loomulik ja normaalne - nagu lapse sünnitaminegi. Inimkonda poleks olemaski, kui naistel päevi poleks! 

Minul aga polnud päevadest mingit aimu ja küllap oleksin esimesel korral end poolsurnuks ehmatanud ja mõelnud, et jooksen verest tühjaks, kui mu hoovi-sõbrannad poleks mulle seda uudist ühel heal päeval teatanud. Mäletan, et ma ei uskunud neid. Ja nemad keksisid üles-alla, silmad suured peas, et “sa ei teadnudki!?” Ning olid hirmus tähtsad ja targad. 

Ei, ma ei teadnud. Kui kuulsin, et selline asi hakkab korduma kuust kuusse (nad vist ütlesid, et kogu elu), oli mu hämmeldus veelgi suurem. Kui tahtsin uudise omakorda teistele sõbrannadele edasi rääkida ja nemad hüüdsid mu poole sõna pealt “teame, teame!”, ei osanud ma korraga üldse olla. Eks ma võtsin asja teadmisek, mis mul üle jäi- aga ei mõistnud, miks keegi minuga sel teemal ei räägi. Ise küsida ma ei julgenud. Ootasin kramplikult seda “esimest korda” ja tasapisi kinnistus minus tunne, et tegu on millegi väga häbiväärsega, mis tuleks kõikide silmade-kõrvade eest peita, kui see viimaks ilmneb. Aga kuidas?

Kui “see” päev kätte jõudis, polnud ema kodus. Ta oli hoopis Ungari reisil. Mingeid hügieenisidemeid ma kusagilt otsida ei osanud ning isalt ei suutnud hoopiski küsida. Mis ta must muidu arvab… Meeleheites helistasin vanaemale. Vanaema oli mulle lähedane ja sai kohemaid asjast aru. “Vaene laps!” ütles ta esmalt lohutuseks, (nagu minul ainsana oleks selline drastiline omapära), siis aga andis nõu otsida vajaminevat ema pesukapist. Uhh, õnneks leidsingi! 

“Esimese korraga” läks niisiis suhteliselt hästi, edasi oli aga ikkagi segane värk. Keegi ei arutanud minuga näiteks seda, et esimesed päevad ei pruugi olla väga regulaarsed, mistõttu oleks tark “neid asju” igaks juhuks alati kaasas kanda. Ja et vererohkuski on väga varieeruv. 

Nii juhtuski kord, et veetes sõbranna vanaema juures suvepuhkust, olid järsku päevad platsis. Ohus oli vanaema voodipesu, mu enda riietest rääkimata. Loomulikult ei julgenud ma minuga juhtunud “jõledusest” kellelegi rääkida. Tegin wc-s käepärasest, see tähendab tualettpaberist endale “sidemed” ja üritasin end hetkil, mil kedagi majas polnud, kraani all kuidagi pesta. Mõni päev see isegi veidi õnnestus, külma veega. Kui majas oli ühine saunapäev, keeldusin teistega sauna minemast. See jube häbi oleks ju riietumisel avalikuks tulnud! Et Wc paberid olid toona kõvad ja vähese imavusega, ei ole vist eriline uudis. Tõesti, vaene mina… 

Täna on kõik hoopis teisiti. Mu tütarde sõbrannadel pole olnud mingit raskust “neid asju” minu käest küsida, kui häda platsis, noh, näiteks maal. See on ju sama nagu plaastri küsimine. Või peavalurohu. 

Aga jah, nõuka ajal ei räägitud avalikult isegi sünnitusest, inimese elu algusest, otsekui oleks seegi midagi eriti häbiväärset. Oli vast kummaline aeg!

Aga teate, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ühest teisest teemast, mida samuti nõuka ajal “olemas ei olnud” ja mida uuel eesti ajagi on püütud hoolega “kappi suruda”, kuigi ka see käib vääramatult naiseks olemise juurde. Menopausist. 

Kõik eelnev oli selle pikk sissejuhatus. 

(Järgneb)

Sünnipäevadest

 

Tordi peal olgu mistahes (väiksed) numbrid

Mul on homme viiekümne teine kord olla sünnipäevalaps. 

Hakkasin mõtlema, mitu sünnipäeva on mul üldse elu jooksul meelde jäänud. Ja paraku on asjalood nii, et ega neid palju pole. Lasteaiaeast ei mäleta ma mitte ainsatki pidu. Meeles on vaid see, et ükskord oli mul tibuga tort. Aga kui vanaks ma sain… ei tea! 

Esimesed päris mälestused pärinevad siiski ajast, mil elasime juba Järvevana teel. Mäletan, et valmistasin oma sünnipäeva kutsed ise. Joonistasin kaardikesed, mille sisse kirjutasin umbes nii: “Armas Kai (Reet, Sigrid vms)! Palun tule minu sünnipäevale 4.veebruaril kell 15.00. Maris” Ja oligi kõik. Oma hoovi lastele käisin neid kutseid ise salaja postkastidesse pistmas. Toonasest klassist mul palju külalisi ei käinud, mõni siiski. 

Sünnipäeval pakuti kartulisalatit ja viinerit. Peo teises pooles toodi lauale tort. Nagu ikka. Sünnipäeval mängisime igasugu seltskonnamänge. Kapsapead ja pimesikku ja peitust. Mingit värvipoe mängu ka, aga kuidas see täpselt käis, ma enam ei mäleta. Mäletan, et ükskord jäi sõber Reet mu sünnipäeval meile ööseks, hommikul oli mul aga 39 palavik ning sain vaid aknast kostuvate häälte kaudu kujutleda, kuidas Reet mu hoovisõpradega lumises õues mängib. Oi, ma olin nutune!

Kui ma Muusikakeskkooli õppima läksin, lõppes lapsepõlv mõnes mõttes ära. Sünnipäevale minnes tuli end korralikult üles lüüa ja jalas käisid mitte sussid, vaid kingad. Mäletan, kui piinlik mul sõbranna sünnipäeval oma punaste susside pärast oli- absoluutselt kõikidel teistel olid korralikud peokingad jalas! Ta sai siis 13. 

Aga enda sünnipäevi ma sellest ajast ei mäleta. Kas ma neid üldse pidasingi? Teiste omadel mängiti peaaegu alati pudelimängu ja küsiti võimalikult isiklikke küsimusi (keda sa armastad jms.)

Otsa-kooli ajal polnud vist mingeid sünnipäevi, aga muusikaakadeemias olid mul vähemalt ühel korral oreli üliõpilastest kaaslased kodus külas. Kas keegi mäletab enamat? 

Kahekümne viiendal sünnipäeval oli mul koos V-ga esimene selline pidu, mida siiani hästi mäletan. See toimus Burmani villas. Kohal oli tohutult rahvast ja pidu läks väga pikaks. Kui villast lahkuma pidime, jätkasime esmalt Bonnie ja Clyde's, varajastel hommikutundidel läksime aga edasi Moskva kohvikusse. 

30-ndat sünnipäeva tähistasin hoopis Egiptuses. 

35-ndal sünnipäeval oli mul kodus kolm kuuajast titte ja mäletan, et käisime hoopis Lillepaviljonis ühe V. sõbra sünnipäeval. Too pidu oli mereteemaline. Kolmikute juures oli seni hoidja. 

40. sünnipäeva tähistasime V-ga Saku mõisas. See pidu on eredalt meeles. Külalisi oli 90 ringis. Pidu viis läbi õhtujuht. Muusikat tegid Maarja-Liis ja Peeter Rebane.  Kohal oli fotograaf, meie elusündmustest korraldati viktoriin, seinal jooksis slaidishow meist ja triost. 

Ûliraju sünnipäevapeo pidasin siis, kui sain 49. Pidu toimus kodus ja tants ning trall kestsid varajaste hommikutundideni.

50-daks sünnipäevaks olin, nagu Jaan mulle lubas, taas abielus. See pidu on mul hästi meeles, kuigi külalisi ei olnud väga palju, nii paarkümne ringis. See oli igaühele isiklikult pühendamise pidu.

51.sünnipäev oli väga erakordne, kuna siis sain Jaanilt kingituseks kolmikute maali. 

Nüüd siis 52. Mul on taas avatud uksed. Kõik head sõbrad ja kallid sugulased on alates pärastlõunast oodatud. Eks näis, mis üllatused sel korral. Sünnipäevadel on ikka selline pidulik ja teistsugune tunne. Juba seetõttu on see üks tore päev. 

70

 Sõidame Rubeniga väikekooli. See on minu neljapäevane ülesanne.

 Küsin õhinal: kas tead, et Mannelal on järgmisel nädalal sünnipäev? Kas sina tuled ka? 

Rubi vastab: jaa, kui emme tuleb tulen temaga koos!

 - kas sa tead kui vanaks Mannela saab?

 - ei tea!

 - aga mis sa arvad? 

- Äkki sa saad seitsekümmend? 🙄

Mnjah, ole oma arust nii nooruslik kui tahes, nemad näevad sind ikka nii 🤪

Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Paarisuhte paremaks muutmise paar puhkepäeva ja örna ööd

 

Kord kuus Kuressaares

Minul ja Jaanil on üks kena komme. Meil on igakuised “kohustuslikud kooshingamise päevad”. Kord kuus Kuressaares. (Kena kogus k-tähti, kas pole?) 

“Kord kuus Kuressaarel”on tohutult tänuväärne ja toimiv tähendus. Tõsiselt! (Tore, et teksti tuli ka t-tähti!) 

Kord kuus Kuressaaret võib teisisõnu nimetada paarisuhte parendamise paariks puhkepäevaks, paarisuhte boksipeatuseks ja pisiremondiks või pühendumise pelgupaigaks (Pange tähele- pjedestaalil on p-tähed!). “Kord kuus Kuressaare” nõuab pikka etteplaneerimist, sest muidu ei tule seda kunagi. Meie planeerime. 

“Kord kuus Kuressaaret” on väga vaja, sest kui üheshingamine lakkaks, jääks järele vaid üksinda hingeldamine. “Kord kuus Kuressaares” aitab kenasti koonduda, päriselt pühenduda ja targasti taastuda.

Soovitame “kord kuus Kuressaaret” kõikidele kokkukuulujatele. Teile sobival viisil ja paigas. Garanteerime, see teeb paarisuhtega imet! 

❤️❤️❤️

PS! Suveperioodil toimub “kord kuus Kuressaare” asemel “mõnuga meite Muhus”.

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Sugupuu

Helis Ana ja Vaariga

 Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur. 

Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset. 

Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere.  Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem. 

Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik. 

Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda. 

Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi.  Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.

Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…

Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme. 

Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…

Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada. 

Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.

Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed. 

Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu! 

Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu. 

Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!

Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest. 

Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada. 

Tangot tantsitakse kahekesi

Kuulamise kunst 2

Kas olete mõelnud, et jutud rahast, kinnisvarast, isegi poliitikast, aktsiaturust ja majandusest laiemalt võivad olla hullult põnevad. Ja jutud loomingust, muusikast, kunstist, kirjandusest, psühholoogiast, lastest ja suhetest võivad omakorda olla surmigavad. Sest kui me kellegagi millestki räägime, ei ole ju point tegelikult teemas, vaid selles, kuidas me omavahelises suhtlemisest teineteist märkame ja täiendame. 

Vestlus, suhtlus või dialoog eeldavad teatavast rohkemat inimeste arvu kui üks. Kui meile parasjagu loengut ei peeta, oleme vaheldumisi kuulajad ja rääkijad. Mõnikord, kui keegi on mõnes teemas teistest oluliselt pädevam, võib tema sõnavõtt olla ka teistest kordades mahukam, kui see on vaikimisi paika pandud ühe seltskondliku vestluse toimimise põhikriteeriumi - üldsuse huvi poolt. Ometi tajub intelligentne inimene vaistlikult, millal võiks siiski, kasvõi küsimuste esitamiseks, anda sõna teistele. Ja millal võiks teema lõpetada. 

 Eks vast kõigile on oma ringkonna jutupaunikud ja mõni täielik pläralõug hästi teada. Vähem on aga teada see, et need, kes jutu mistahes teemalt üha enda isiku ja teda puudutavate teemade juurde räägib, tegelevad tegelikult vägivallaga. Ja seda ei peaks enda peal rakendada lubama. Samas on seda üsna keeruline kogu seltskonna ees öelda. Kusagil interneti avarustes oli lausa õpetus, kuidas niisugustel puhkudel käituda. Aga tõsi, kirjapanduna on sellised asjad ikkagi hulga lihtsamad, kui nende rakendamine päriselus. Mina sellega küll hästi hakkama ei saa, sestap olen piinelnud mõnegi kohtumise ajal päris korralikult. Eelmine postituski oli huumorivõtmes just seesuguse liigjutukuse kirjeldus. 

 Üsna peale kirjeldatud sündmust leidis aset veel üks muidu mõnus külaskäik, kuid sealgi, ükskõik mis teemal peoperemees või keegi teine sõna võttis, haaras üks jutukas daam jutuotsa, alustades iga kord sõnadega “aga minul…” või “aga meil…” Küll kiideti majarahva kunsti, aga tema koduseintel oli midagi hoopis põnevamat, küll tunnustati kellegi haridust, aga tema lähikondlaste koolid ja õpetajad olid palju silmapaistvamad. Kordagi ei tekkinud tal oma monoloogis küsimust, “mida teised arvavad”. Ega lõpuks ei arvagi midagi.

Sellised inimesed on muide tavaliselt ka energiavampiirid. Kujutage end ette istumas seltskonnas, kus üks seltskonna liige juba vähegi huvitavaks muutuva vestluse taas ja taas iseenda juurde keerab ja teistele üldse sõna ei anna. Kas pole nii, et viisaka inimesena üritad algul küll vaikselt teemat põneva koha peale tagasi tuua, kui see aga ei õnnestu, hakkad esmalt nihelema, järgnevalt ootad, et säärane ebaviisaka monoloogiga õhtu ometi lõppeks või et keegi ometi midagi teeks (aga teha pole lihtne!) ning viimaks jääd täiesti apaatseks. Sellistelt kohtumistelt koju jõudes (või seesuguseid külalisi ära saates) oled kui tühjakspigistatud käsn. Kui tavapäraselt on sõpruskondade või tutvusringkondade kokkusaamiste tore kaasprodukt rõõm, energiapuhang ja tõstetud tunne, siis varjatud vägivallaga suhtluses on selleks väsimus, tüdimus ja energiapuudus. 

Seetõttu kavatsen edaspidi veelgi paremini valida, millises seltskonnas ja kui kaua viibin. Kõiki sääraseid, tõsi, ilmselt ei õnnestu vältida, aga ka äraminek on ju tegelikult lahendus. Igaüks võiks ju ometi mõelda, ega ta oma mölapidamatusega seltskonda ära ei lämmata. Kuidas küll mõni seda ei taju?

Kuulamise kunst

 Jälle olime sattunud selle mehe kõrvale. Ta oli ju iseenesest tore, selline rõõmsa olekuga. Aga teadsin ette, et sellest tuleb üks igav õhtu. Ükskord juba oli nii. Siis olid teemaks veinid ja mingid seened.

Veini oli ka seekord laual ohtralt.

“Kõigepealt oli mul mitu korterit Pärnus,” alustas ta, “ja siis Tartus.” 

Selge. Nüüd on siis teemaks kinnisvara, mida tal tundus jätkuvat kõneanniga võrdelises seoses. Ohkasin. Aknast ei paistnud kah midagi huvitavat, pime oli. Polnud parata, hakkasin poolvägisi ühe kõrvaga Eestimaale tasapisi tiiru peale tegema, sest õhtu oli pikk ja sööke kanti lauale kiirustamata. Eelroa ajal liiguti jutuga linnadest maale, kust osteti samuti üht koma teist, sest raha ju oli ja kuhu sa seda mujale ikka paigutad. Ühtlasi kaasati oma kinnisvara osturännakuile ärimaastikul tuntud tegelasi ja loomulikult poliitikuid ning üheskoos külastati vahelduseks ka mõisasid ja losse. Küll sai ühest villast otse pea ees järve hüpata, küll jooksis teisest jõgi läbi. Aga kui raha on, tahad ikka parimat. Ahja ürgoru kandis tahtsin Jaanile midagi kommentaariks öelda, aga paraku ta selle kõva seletamise vahele ei kuulnud, see tema kõrvakuulmine…

Kahtlemata on ta kinnisvaraspets, kahtlemata! Aga kuskilt oli temagi alustanud, noh nii ajatäiteks, ega ta siis kohe teadnud, kuhu investeerida, kui raha oli. Tuli ära paigutada, teadmata et korterid, need toovad vaid näpuotsaga sisse! Heh!

Vastasistuv paar noogutas liiga innukalt. See andis jutupaunikule väge. 

“No vannalinnas tuli kohe Pikale tänavale käpp peale panna,” jätkas ta, võttis lonksu veini ja põrutas: “vanalinn, see juba on midagi. Kui ikka on raha, tuleb kogu vanalinn ära osta.” Ta vaatas õhetava näoga ringi, noogutasin vaevumärgatavalt, et ta mingil juhul kordama ei peaks.

Õudselt igav oli! Jaan niheles üht-ja teistpidi ning sonkis leivaviiluga minust järelejäänud kastet. See, et krevetid selle kastme sees olid olid olnud ülimaitsvad, ei omanud “suurmehe” suurte tehingute ja nautlemiskirjelduste kõrval mingit tähendust.

Peagi jõudsime jutuga välismaale. Lennukiga, ärge arvake, et maad mööda! Lennuajad olid mingi kella kolme paiku, niisiis päevased, korralikud kallid lennud, aga saate aru, isegi sellised lennud võivad hilineda! Isegi, kui on raha! Siiski nad said kohale, jumal tänatud. Aga see on juba omaette jutt, einoh, oodake vaid… Nüüd oli ta juba näost tumepunane. 

Vaatasin Jaanile otsa, aga ei öelnud enam midagi. Küllap mu silmad olid paluvad, sest ta noogutas. Mu lause polekski olnud pikk, aga ta oleks sellele ikkagi sisse sõitnud, sest ta jätkas kohe ja veelgi valjemini.

Ikka paganama hea on lõuna pool kinnisvara omada. “Algul oli mingi korter, hiljem ostsin mõned juurde, jah, mere äärde küll - aga korter on ikka korter!” Kui ikka raha on, tuleb osta maja. Mis nii viga, ühel pool rannik ja meri, paar tundi teisele poole- ja juba paistavad mäesuusakuurortid. Te ikka seal kõige võimsamas olete käinud? See küsimus polnud vastamiseks, vaid teadustamiseks, et tema on. 

Hispaania, Itaalia ja tont teab mille ümber tiirlesime pearoa nautlemise asemel. Tükk tüki haaval läks hiidlest küll kurgust alla, aga kõrv püüdis basseiniga majade eeliseid basseinita isendite ees. See oli pikk ja igav ekskurss, aga kui ikka raha on, tuleb kuulata. 

Enne magustoitu sattusime merele. “Ah, igavuse pärast sai purjekas ostetud. Aga no on mõnus küll, paned pillile hääled sisse ja loksud keset Vahemerd. Oota, kellel see veel sealkandis sama paat on? Eiei, sellel mehel oli veidi väiksem…”.

Mul on magusavaba kuu, sestap limpsisin magustoidu asemel vaid mandlipiimaga kohvi ja unistasin kodusest voodist. Enne peo lõppu käisin aga poole kõrvaga ära veel mõnel eksootilisel maal, vat Taisse võiks ka mõne villa ehitada, kui ikka raha on… Jube hea on talvel käia, hüppad peadpidi otse ookeani, normaalne värk. Oota kus see nüüd oli, Singapuris või Kuala Lumpuris, kui …

Õnneks sai ka see õhtu otsa. Tegu oli küll ühe mehe jutušõuga ja juuresolijad ei saanud kuuldavale tuua ainsatki omapoolset lauset, aga vähemalt tema oli õnnelik. Tahtsin küll üle õla visata, et käigu vahepeal kuu peal ka ära, et järgmisel korral oleks veelgi põnevam, aga mõtlesin ümber, et las jääb. 

Toit oli muidu ülihea. 

Orelivihm

 Ma olen ja mängin ja muusika

Kesk võlve on tilkumas alla

Kui oavarrest helisid kallab

Kas kuuljad ja kuulajad kuulsid ka?

Või kostis vaid keskpärast krabinat

Mis märki ei jätagi maha?

Miks muidu mu muusika-sabinat

Meloodia järveks ei taha

Viisi-tiigikski muuta ei suuda

See inimlik kajameel?

Miks avastusrõõmude peegel

Ei helide voolamist taju?

Või on see vaid unelus, hajameel?

Või väide, et ilu on reegel?

Ehk rahet ja jäävihma kallama

Ning mürinat sekka peaks tallama

Pedaalide madalail toonil?

Ehk piksenooli

peaks pilduma kõrgemad keeled

Et äratuskärgatus

Märklauda tabades

märkamist meenutaks? 

Maailma rabaja

Ei soovi ma kunagi olla

Helipilvedest pärinev muusika

Kui süda on sajule valla

Teeb armsaks ja hardaks

Ja vabaks

Kuid…

Kas kuuljad ja kuulajad kuulsid ka?

Suhtlemine

Inimesi on huvitav vaadelda. 

Jaan on mul “inimeste inimene”. Mina jällegi selline “kapi-introvert”. Koos Jaaniga aasta esimestel päevadel kõnniringide tegemine paneb meie isiksused päris korralikult proovile. Küllap vastutulijate omadki.  

Jaan soovib absoluutselt kõikidele, kes meie lähedusse satuvad valju häälega “head uut aastat”. Talle kohe meeldib nii! Ütleme, et tubli neljandik kogub end seepeale kiiresti ja soovib vastu. Need rõõmustavad Jaani väga. Teine neljandik tahaks nagu ka midagi vastu soovida, aga ei suuda end nii kiiresti suhtluse lainele häälestada ning neilt tuleb vastuseks kas mingi ebamäärane mühatus või haugatus või korin. Jaan loeb ka need vastused toredateks. Kolmas neljandik on ehmatajad. Eile näiteks tormas üks õnnetu jooksja Jaani uusaastasoovi peale lausa valele teerajale ja pidi peaaegu käpuli käima. Viimasel hetkel võttis ta siiski kurviga tagasipöörde ja silkas nagu jänes teist rada pidi kaugusse. Üks naine aga hüppas otse õhku. Ime, et ei karjatanud! Müksasin oma meest, et mis ta inimest hirmutab! Neljas neljandik on kõige tüüpilisem selle kandi rahvas - vahib juba meie lähenedes pingsalt põõsasse või oma koera selga ja teeskleb seejuures, et on absoluutselt nähtamatu. Ja kuna neid olemas pole, ei saa nad ka vastata. 

Mina ei soovi kellelegi midagi soovida. Olen täpselt see “tüüpiline eestlane”, kes vaatab teiste inimestega kohakuti sattudes põõsast või lumehange. Ei, ega mul midagi kellegi vastu pole! Südames soovin kõikidele head, aga ma lihtsalt ei taha kontakti. Mulle meeldiks, kui mu ümber oleks mitme meetri laiune turvatsoon, kuhu keegi ei tiku. 

Nii me siis kõnnime. Üks hõigub ja teine sulandub loodusega ühte. Leppisime kokku, et mina ei ütle midagi tema suhtlemisvalmiduse kohta ja tema ei kommenteeri jällegi minu introvertsust. Lubame teineteisel olla. Teisi inimesi ja nende reaktsioone saab muidugi ainult Jaani viisil märgata. Oleksime me mõlemad nagu mina, ei oleks ka tänast lugu sündinud. Sest esimesena, enne Jaani, on meile “head uut aastat” soovinud vaid üks mees. Too oli aga välimuse järgi hoopis kusagilt kreekast või türgist pärit. Soojalt maalt. 

Niisugune lugu selle suhtlemisega. 

Suhkruvaba kuu

 

Liitusin täna programmiga Suhkruvaba kuu. See tähendab, et ma ei söö kommi ja šokolaadi (mitte et ma neid üldse eriti sööksin), magustoitu, kooke, saiakesi (neid ma ei söö samuti peaaegu kunagi) ja muid suhkrut sisaldavaid tooteid. 

Küll ei ole see programm selline, et peaks luubiga otsima, kas näiteks leivas või muus toiduaines mingit suhkrut leidub. Ei, kui on soolane toit, siis juuksekarva lõhki ei aeta. 

Samuti on lubatud puuviljad ja pähklid-seemned. 

Ma ei ole küll eriline magusaarmastaja, aga kui jõuluajal koju karpide viisi komme sigines, eks ma siis ikka mõne võtsin. Ka pidusid ja kooke oli tavapärasest rohkem ja ma ei öelnud iga kord ära. Suhkur pole aga meie kehale sugugi vajalik. 

Täna on selle programmi esimene päev. Mul pole mingit magusaisu. Küll aga sõin pisut liiga palju soolast. Et tegin ühtlasi 14000 sammu, pole sest vast eriti lugu. Vaatame, kuidas edasi. 

Soovid ja lubadused aastaks 2026

  Järgnevaid asju soovin teha aasta jooksul:

1) Raamatu “Minu kolmikud” viimistlemine ja väljaandmine

2) Raamatu “Kirik magamistoas” kirjutamine

3) Koraalieelmängude noodigraafika noodi väljaandmise jaoks

4) Isiklik Youtube'i kanal oma klaveriseadete jaoks

5) Inglise keele vestluskursus

Järgnevad asjad sätin regulaarsetena oma päeva- või nädalaplaani:

1) oreli harjutamine

2) klaveri harjutamine

3) kirjutamine

4) keeleõpe

5) rühmatrenn Spartas või veebitrenn

6) jõusaal

Jätkan järgmiste regulaarsete tegevustega:

1) 5 tiibetlase harjutused hommikuti

2) 10000 sammu päevas 

3) tantsutrennid

Igapäevaselt:

1) toitun väga tervislikult

2) pühendun perele

3) hoidun sotsiaalmeediast

4) hoian ja vajadusel tugevdan isiklikke piire

5) loen raamatuid