Niisiis menopaus. Naise viljaka aja lõpp. Ka muude muutuste aeg.
Viimasel ajal on menopausi teema ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üsna agaralt arutlusele tulnud. Loen, et sellest korraldatakse lausa erinevaid seminare ja koolitusi, mis on väga hea.
Üks mu sõbranna tegi üleminekueast oma lõputöö, aga see oli juba aastaid tagasi, ajal, mil teemat ikka veel “kalevi all” hoiti. Juba siis rõhutas ta seda, et üleminekueast võiks ja peaks saama pigem inimese uue ajastu algus, kui et temast tehtaks ühiskondlik häbiplekk. Aga toona jäi tema väljaütlemine “hüüdjaks hääleks kõrbes”.
Olen palju lugenud selle kohta, kuidas üleminekuiga naise keha ja hormonaalsüsteemi mõjutab. Vanasti, kui asjadest veel piisavalt teadlikud ei oldud, ei osatud ka menopausi sümptomitega midagi peale hakata ning nii kujunesidki välja müüdid, mille põhisõnum on see, et menopaus muudab naised täiesti segaseks.
Ka mina kuulsin oma suguvõsa vapralt naisliinilt klimakteeriumi kohta õudseid lugusid, mis sisaldasid pööraseid kannatusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Nägin kõrvalt, kuidas inimese psüühika teda täiesti alt veab, kusjuures tegu ei olnud mitte ainult närvilisuse ja paanikaga, vaid kohati lausa halvava surmahirmuga. Abi polnud kusagilt saada. See asi tuli lihtsalt “üle elada”.
Teadlikkus puudus täielikult. Millest siis täpselt? Ei enamast, kui kolmest põhilisest kriteeriumist: õige toit, piisav liikumine ja küllaldane uni (mis tähendab laiemas skaalas ka rahulikku, stressivaba elu). Jah, võite ju öelda, et tolle aja inimesed rabasid tööd nagu loomad, mis liikumisest saab siin juttu olla (või et nad ju liikusidki tohutul kombel). Aga lihtsalt rabelemine ei ole sugugi tulutoov. On lihtsalt väsitv. Looma kombel töörabamine, algul tööl ja siis veel kodus takkaotsa ei ole kunagi kedagi õnnelikuks teinud ning rahulikule, pingevabale elule ei saa sellise elukorralduse puhul loota. Süstemaatiline trenn, eriti lihas- ja kardiotrenn, aga ka kõndimine ja venitused, on need, mille puhul saab ka keha tervendavaid signaale.
Ning toit. Palju räägitakse sellest, et isegi siis, kui poest polnud peaaegu midagi saada, kus ikka lauad olid lookas! Jah, olid tõesti. Ainult et… see polnud sugugi menopausi sõbralik toit. Liiga palju liha, loomset rasva. Liiga palju suhkrut ja valget jahu. Üldse, liiga palju! Liiga suurtes kogustes, liiga paljude erinevate koostisosadega. Üleminekueas naine ei peaks tingimata olema trullaks paisunud või konnakõhuga tegelane. Ta ei peaks vale toidu tagajärgedest tulenevate sümptomite tõttu ärevushäireid saama või depressiooni langema.
Olen selgelt täheldanud, et olles valesti toitunud, on mu kuumahood kordades intensiivsemad, kui tasakaalustatud menüü puhul, kui neid peaaegu ei olegi. Keha on tark, aga ka meie peame olema targad, et neid signaale kuulata. Miks me seda siis ei tee? Minu kehale sobib kõige paremini Vahemere tüüpi toitumine. Selle kohta on netis piisavalt infot.
Küllaldane uni. Mul ei ole enam huvi pikkade pidude vastu. Jah, mulle meeldib lõbusalt pidutseda, nagu ühes eelnevas postituses juba jagasin, aga peol peab olema kindel lõpp. Ja see ei peaks olema vastu hommikut. Just äsja oli mul ülitihe nädalavahetus. Kõigepealt sünnipäev vahva peoga, siis üks mulle küllatulek, mis ei olnud lõppkokkuvõttes üldse vahva, see-eest väsitas piisavalt, siis reis eesti teise otsa ja tagasi ning lõpuks kolme teenistuse ja ühe kontserdiga pühapäev takkaotsa. Hea, et sain viimaks end välja magada! Tegin seda kahel ööl üheksa tundi! Nagu karu! Aga kui mul ei oleks sellist võimalust olnud?
Menopaus mõjutab kindlasti ka paarisuhet. Selles osas tuleb olla väga teadlik ja sellest tuleb kindlasti ka partneriga rääkida. Mitte ühe korra, vaid päris sageli. Kuigi öeldakse, et ka mehel esineb andropaus, on naise kehas toimuvad muutused palju suuremad ja järsemad ja selle tagajärjel muutub märgatavalt ka naise seksuaalkäitumine. Mehel toimuvad hormonaalsed muutused aeglaselt ja varjatumalt ning tema seksuaalsus ja muidugi ka võime saada järglasi võivad toimida kõrge eani. Et see kõik tasakaalu saada, nii et mõlemad partnerid rahul (ja rahuldatud) oleksid, tuleb esmalt asjadest aru saada ja teisalt seda arusaamist ka teineteise suunal rakendada. Märksõna, nagu paarisuhtes ikka, on hoolimine.
Mina võin õnneks tõdeda, et olen ka praegusel eluperioodil oma mehe poolt armastatud, mõistetud ja hoitud. Aga ma annan sellele ka omapoolse panuse. Tean, et vastastikune “andmine” ei ole kaugeltki kõikide paaride privileeg. Paljud hakkavad sellest ajaperioodist koos elama nagu õde ja vend. Lihtne on mõelda, et ah, see asi mind enam ei huvita, saagu teine ise hakkama.
Tegelikult ei ole üldse keeruline säilitada lähedus ka siis, kui keha enam munarakke ei tooda ja sünnitada ei kavatse. Kui ülalmainitud kriteeriumid, toit, liikumine ja uni on täidetud ja oma kehaga ollakse heas suhtes, säilib ka vajadus tunda end partneri poolt ihaldatuna. Julgeda öelda, mida vajatakse ja vahel käia ka apteegist või loodustoodete poest läbi ;) Elus peab olema kirge!
Kokkuvõtvalt- hea, et üleminekuiga on nüüd laiema avalikkuse ees teemaks tulnud. Hea, et nii palju on kirjutatud, seletatud, näitlikustatud. Enamuse asju aga, et see periood meie igaühe eludes loomulikuna kulgeks, peame ise ära tegema. Ka viiekümnendates ja kuuekümnendates saame kõik olla ilusad, rahulikud ja naeratavad naised. Mõnus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar